Mr Anderson ja riigiteenistus

Postimeest lugedes meenusid mulle paari aasta tagused mõtisklused ja tundmused, mis seotud riigiteenistuse ja iseednaga siin ühiskonnas.

Komandeeringus. Tööl. Objektipeal viibides helistan parasjagu kohaliku omavalitsuse mingile ehitusasjapulgale, et mingi kooskõlastuse või asja üle järgi pärida. „Aga kell on pool kuus, minu tööpäev on lõppenud!“
Jään sõnatuks. Vaatan tee ehitajaid. Nende tööpäev algab enne kaheksat hommikul ja lõppeb peale kaheksat õhtul. See pole ka viis päeva nädalas töö.
Lõpetan isegi peale kaheksat. Korjan asjad kokku. Autosse. Teele. Ootan praami ja ei suuda unustada seda riigiteenistujat, kelle tööpäev oli enne poolt kuut lõppenud. Ma ju läheks heameelega oma saaremaa sõbrale külla ja me jooks õltsi, räägiks, grilliks. Ei saa. On inimesi, kes saavad. Mina olen saamatu.

Kell 12 õhtul jõuan kontorisse ja viskan akud laadima, tassin asju. Kell üks öösel jõuan koju. Magama. Kell kaheksa pean olema Karksi-Nuias, s.t. hiljemalt viis peaks sõitma hakkama. Ärkan kell neli hommikul. Kohvi, sigaretid, kontorist staff ja edasi.
Teise päeva õhtul jõuan tagasi Tallinna. Järgmine päev kell kaheksa peaks olema Kuressaares. Öösel peaks joonised valmis kribima. Mõtlen ja jään magama. Küll homme öösel teen. Jne,jne.
Objektipeal helistan kohaliku omavalitsuse mingile ehitusasjapulgale ... . „See inimene läks puhkusele, peate ootama.“
Jään sõnatuks. Töö jääb lõpetmata ja üle andmata kuni riigiteenistuja naaseb puhkuselt.

Erinevalt kolleegidest olen osanud endale nädalavahetused vabaks teha, et sõita maakoju ja sõprade juurest saunast läbi astuda. Kummutan igakord pudeli viina keresse ja kiman hommikul koju enda koduseid töid tegema(puid lõhkuma, mesitarudest mett võtma, midagi parandama jne.).
Suvi. Töötegemise aeg erasektoris ja eriti ehituses. Mõtlen, et ehitustegevus tuleks üldse ära keelata, kuidagi inimvaenulik tundub. Ikka tuleb silme ette see kaheksa tundi päevas ja oma kodu juures töötav riigiteenistuja, kes suvel puhkab. Ilmselt kukub talle klots iga kindel kuupäev ka pangakontole. Kui vaid mullegi kukuks. Mõtlen, kui pole viimased kolm kuud palka saanud. Tunnen, et tahan ära. See kõik on nii mõttetu. Viimased aastad on kuhugi kadunud ja midagi pole alles jäänud. Ajuvaba.

Töökaitse. Vaatan tabelit ametnike nimedega. Kümnest töötajast kuus on puhkusel. No aga siis keegi asendab neid? Mõtlen endale ja oma kolleegidele. Suvel võimaldatakse puhkust vaid kaks-kolm päeva. Nooh, ma erand. Muutusin tusaseks ja pahuraks jne. Lasti välja puhama, ehk mõtlen ümber. Ei.
Hakkan helistama. Vastab ainult infotelefon. Hmm, aga neil on ju kõigil lauatelefonid. Helistan uuesti kümme nime läbi. Vastab ainult infotelefon.
Mõtted läevad ikka neile objekti ja projektijuhtidele, kes helistavad laupäeva õhtul kell pool kümme. Neil esmaspäeva hommikuks vaja teostusjooniseid. Kiire. Töö tuleb üle anda, muidu trahvid kaelas ja raha ei kanta üle. Töötan. Päeval-ööl. Esmaspäeva hommikul saadan trükifirmasse meilid ja ruttan väljaprinditud joonistele järele, et siiski kiiresti-kiiresti ehitusobjektile jõuda. Minu telefon peab sees olema. Mõeldamatu, et ma tagasi ei helista või kodust tagasi kontorisse ei sõida. Teisalt riigiteenistus ... Huvitav, kus nad neid lauatelefone hoiavad? Pistavad sahtlisse? Seisavad nende kontoriboxid tühjana kui nad suvel puhkusel ja samal ajal helisevad seal telefonid? Seda ma tean, et nad tagasi helistama ei pea ega kanna selle eest ka vastutust.

Töötukassa. Tunnen ennast kui kurjategija, kes on saabunud kriminaalhooldaja juurde. Ma pean iga kindel kuupäev rivistusel käima. Tädi on heasüdamlik hetkeni, mil ma hilinen või tulla ei saa. Ta läheb segi ja marru. Saan kaela hoiatused ja neid on kokku kolm. Jään sõnatuks. Mis selle inimesega juhtunud on?!!! Miks ma veel siin käin? Soovitati. Mitteilmumise eest võetakse ravikindlustus. Nooh ja siis? Mõtlen oma katkistele hammastele ja katkistele prilliraamidele-klaasidele. Ma pole kunagi haiguslehel olnud ega arstijuures käinud kui ainult motika lube tehes oli vaja seal käia pabereid täitmas. Aga kui sa sõidad ennast puruks ja tehakse sada tonni maksev operatsioon? No ma siis käin veel lolli mängimas.

Tädi vaatab mulle otsa ja selgitab, et tema otsib mulle tööd ja see on tema tähtis töö. Kas läbi tööotsimise tekib meie riigis juurde töökohti? Solvub küsimuse peale. Seal ta istub ja selgitab mulle, et on olemas tööotsimisportaalid ja internett ja võin mitte tulla kui õpin selgeks, mis asi on ID kaart jne. Vahin talle otsa ja ei suuda ära imestada, et miks on eestimaa täis neid kontoreid ja ametnikke, kelle töö resultaat on ümmargune null. Nad ei loo siin ühtegi töökohta. Nad on ju ainult maksumaksja kulutus. Ütlen, et käin siin senikaua kuni kehtib mu töötuskindlustus. Tädi saab pahaseks. Muliseb midagi, et töötukassa pole sotsiaalasutus. Saan ise pahaseks, et miks mina siis seda olema pean ja sind siin ülal pidama. Seda ma ei ütle. Ei taha negatiivsust külvata. Mis see kasu toob mulle või talle. See avaldus aga paneb mind mõistma kui järsku ja kiiresti ütleb sinust lahti riik, kelle kassasse on laekunud sinu tulumaks ja sotsiaalmaks. Kui sina satud olukorda, kus vajad abi siis lüüakse kohe nuga selga ja veel keeratakse kah, riigiteenistuja käega. Mida sa loed minu raha, minu kindlustus nagu seda on autokindlustus, korterikindlustus jne. See pole selle riigiteenistuja asi. Meediakanalite najal on loodud müüt töötu abirahast, mis ettevõtjate arvates on nii suur hulk raha, et sellepärast keegi ei tahagi miinimumpalga eest tööl käia. Tegelikkus on see, et töötu abiraha pole olemas. Pole kunagi olnud. Kust see termin on tulnud, kes selle välja mõtles? Lugege seadust! Seda pole olemas!

Haigekassa. Mõistan, et iga inimese eest peab hoolt kandma. Arvan, et just selle mõiste alla inimlikkus kuulubki. See, et hoolitakse inimelust ja seda väärtustatakse, püües talle pakkuda maksimaalset elukvaliteeti ja pikendades tema viibimist siin ilmas. Ma pole kasutanud raviteenust aga kui mul peaks seda vaja minema siis miks minu ees uks suletakse? Ma ju käisin tööl, teenisin raha, maksin makse ja nüüd ...!!! Nüüd on üks riigiteenistuja kes ütleb, et tema pole minu ülalpidaja. MINA PEAN JU TEDA ÜLAL, TEMA ON JU MINU KULUTUS, MUL POLE TAST VÄHIMATKI KASU, MEIL KELLELGI POLE, MIKS TA ÜLBITSEB JA MIND PERSE SAADAB? Sellega sai hakkama ka hommiku Terevisiooni saates üks töötukassa juhtivaid ametnikke.
Meile pole neid vaja. Küll aga on neid igalpool ja on neil kontorid, rendipinnad, kommunaalkulud, palgad, kontorisisustus ja tehnika. Ja töö tulemus on null(ütlen veelkord, läbi tööotsimise töökohti juurde ei looda, tegemist on vahendajate võrguga).

Raviteenus. Tean mitut inimest, kes ei kasuta enam riikliku raviteenust vaid lähevad otse erakliinikusse, kus nendega tegeletakse ja nad saavad vastu kohest ja kvaliteetset teenust. Nad pole rikkad ega oma kõrgepalgalisi töökohti vaid küsimus on vajaduses kiire ja kvaliteetse ja kättesaadava teenuse järele, mida riiklik raviteenus ei võimalda. Kas raviteenus erakliiniku näitel on ennast siis tõestanud? Vastuväide: siis pole see teenus enam kõigile kättesaadav! Ja töötule on? Jah, sellisele, kes käibki aastaid rivistusel lolli mängimas ja ametnik mängib lolli vastu, mõlemad teavad, et Eesti Vabariigi koridorides ja kabinettides on ööd mustad.
Kord tuli jõulude eel inimesteni reklaam, kus paluti sõnumi saatmise teel annetada kümme krooni, kas lastehaiglale tähtsa aparaadi ostmiseks või lemmikloomade varjupaigale või kolmandasse kohta, mida ma enam ei mäleta.. Kõik said valida. Üks inimene valis lemmikloomad. Ta oli meditsiinivaldkonnale lähedalseisev inimene. Ta kirjeldas oma valikut mulle. Seda sadadesse miljonitesse ulatuvat äri ja neid legaalseid ja ausaid tehinguid, mis kõik olid juriidiliselt korrektsed. Ta lihtsalt ei suutnud annetada lastehaiglale selle vajaliku aparaadi ostmiseks Seda eetilistel kaalutlustel. Ta tundis seda süsteemi väga lähedalt. Raviteenuse pakkuja ja selle teenuse vajaja vahel on mugava sooja koha leidnud poliitikud, ametnikud ja bisnessmenid.

Nemad ei anna kindlasti raviteenuse osutamist käest. Nendel on kaotada kõige rohkem. Ja miks peakski üks riik lubama seda valdkonda enda haardest välja. Miks peaks ükski riik keelustama tubaka ja alkoholi?
Alati võib teha reklaamikampaania tubakatoodete kahjulikkusest ja tõsta aktsiisi, teades, et väga vähesed jätavad ostmata-maksmata.
Alati võib teha ilusa reklaamikampaania: aidake haiglal osta vajalikku elutähtsat aparatuuri, et päästa elusi. Mõlemil juhul on tegemist positiivse kuvandi loomisega ja seejuures teenitakse pappi ka, varjates tegelikke motiive ja juhtides tähelepanu kõrvale korruptiivsetest tehingutest.
Eesti Vabariigi või ükskõikmisriigi koridorides ja kabinettides on ööd mustad.

Kirun siin EV-d ja riigikorda? Jah aga vahet pole, mis riik või kord. Võtame siis eelmise riigi:

Meenub üks vestlus. Püüan seda ümberjutustada. Rääkis üks sõber, kes nägi dokumentaalfilmi Narvas elavast kommunistist. Too kommunist meenutas häid aegu endisest Nõukogude Liidust, kus riik hoolitses inimese eest. Kasvatas kõrges moraalis, andis hariduse, usu, töökoha. Hoolitses kortermaja prügiveo eest, ehitas inimestele neid samu kortermaju ja sekkus ja otsustas kõik iga inimese eest. See kommunist vihkas kapitalismi ja seda Eesti Vabariiki. Tal polnud tööd, sissetulekut. Nüüd pidid inimesed ise ehitama maju ja ostma kortereid, otsima endale töö, nägema vaeva, et koolis õppida, võidelda endile kätte positsioon ühiskonnas ja langetama valikuid, võtma vastu otsuseid, millest sõltus nende elu ja heaolu. Tema ei saanud enam hakkama. Ta süüdistas Eesti riiki, valitsust, kapitalismi. Ta ei saanud hakkama, see uus riik ei hoolitsenud tema eest. Inimesed pidid kõik ise tegema, organiseerima kortermaja prügiveo jne. Ta oli õnnetu. Seda, et see eelnev süsteem ei toiminud, ja seeläbi oma lõpu leidis, seda ta ei maininud. Ei maininud ka seda, et tegelikult maksid kõik need inimesed need korterid ja majad ja prügiveo ise kinni. Need inimesed ise ehitasid need majad jne. Tühja koha pealt ei tekkinud midagi, igal asjal oma hind:

Totalitaarne riik s.t. repressioonid, demokraatlik riik s.t. korruptsioon. Valik on meie. Või?

Kas on mul siis konstruktiivne lahendus sellele poliitik-ametnik-ettevõtja korruptiivsele-demokraatlikule ühiskonnale alternatiiviks?

Seda polegi vaja. Me elame täiuslikus maailmas.

Kirun siin asju ja lasen neil ennast kanda. Mingi minust suurem ja vääramatum jõud. Reisin valaskala kõhus, üks plankton teiste seas. Hädaldada, viriseda, kedagi kiruda, süüdistada. Või on see lihtne inimlik nõrkus võtta endale see kohtuniku ja timuka roll, kastes hanesule võbeleva küünlaleegi valguses "sinise vere passeinidesse(alumiinium)". Või hoopis see tunne, et midagi on justkui valesti ...(Matrix).
Olen täiesti keskmine inimene: Mr Anderson.
Erinevusega sellest, et tema arvuti ekraanile ilmus tekst: Follow the white Rabbit ja kõlas koputus uksele.

Et seda imedemaa arhidektuuri ja toimimise mehhanismi paremini mõista siis üks lõik filmist Matrix:

http://www.youtube.com/watch?v=9Qs3GlNZMhY

 aga ma nüüd pean lõpetama, keegi on ukse taga ...

Aidake inimest! Pakkuge tööd riigiametis!

Hull Mäks unistab ühiskonnast lahkumisest. Tal on sellest kõrini. Ta tahab minna, kaduda kuhugi Lõuna-Eesti metsadesse-soodesse lagunenud talumajast ehitatud kindlusse, millel on ainult üks juurdepääs ja selle suunal on installeeritud 50-kaliibrine M2 Browning kuulipilduja.

Mäksi unistustes on seal ka elekter (mingi väike hüdrojaam rabaojas), internet (eee... no on lihtsalt) ja muidugi süüa (naabertalu hea kaastundlik perenaine toob) ja soe ja valge ja puhas jne.

Unistama peab. Unistamine õilistab inimest.

Kahjuks leidub muidugi ka neid, kes unistajaid maa peale toovad, nagu näiteks prl Rents, kes on kirjutanud:

...Igatahes jääb mulle mulje, et inimesed, kes miskipärast praeguses maailmas eriti hästi hakkama ei saa või siia lihtsalt ei sobitu, tervitavad seda (majandussüsteemi kokkukukkumist) kahe käega...

...tundub neil olevat probleeme just emotsionaalse sulandumisega – st nad tahavad inimühiskonnast distantseeruda, aga miskipärast mitte täielikult lahkuda...

ja siis on alati vaimukas Rents keeranud ka nuga haavas:

...Aga suurem osa neist inimestest elab ikkagi meiega ühes ühiskonnas ja muudkui jutustab sellest, kuidas nad hoogsalt valmistuvad – enamus neist just kogemuste, mitte vahendite poolest. Ja maru raske on konkreetsete isendite puhul aru saada, kas vahendeid on vähe selle pärast, et nad arvavad miskipärast, et metsa punkri rajamine ja sinna konservide, veetünnide ja relvade matmine ei tasuks ära, või on asi pigem siiski selles, et nad ei viitsi tegelikult pingutada...

...Peaks vist ikka hakkama kammima neid foorumeid, kus linnas elavad õllesõpradest valged mehed üksteisega ellujäämisnippe jagavad...

Ai! Ai-ai! Valus!

________

Kuid erinevalt Hull-Mäksist ja temast edukamatest, tegelikult relvastatud radikaalidest Ameerikas, on Taxi Driveril näiteks teistsugused mõtted, ta kirjutab oma mailis:

...ühtaegu pole ma kunagi riigiteenistust sallinud ja arvan, et selle peaks üldse ära kaotama

teisalt aga mõtlen, et läheks ise sinna tööle ega peaks enam kunagi mõtlema sellest, et mis asi see raha on ja kust tuleb, lihtsalt iga kindel kuupäev kukub klots arvele...

Taxi saatis ka oma mõtiskluste aluseks oleva loo lingi.


Uued anarhistid
Taxi Driveri näite põhjal on sotsiaalteadlane ja politoloog dr Mad arvamusele jõudnud, et on välja kujunemas uut tüüpi vagabundid. Isiksused, kes leiavad vabaduse minnes “vanglasse”. Pannes endale selga “vormiriided” ning võttes omaks distsipliini, kasutavad nad süsteemi eiramiseks ja ignoreerimiseks süsteemi enda vahendeid.

Meenub film, kus pintsaklipslane ühele “ägeda nahktagiga mässajale” seletas - vaata mind, mul on seljas parim ülikond, puhas pluus, ilusad kingad, lipsunõel, kallid sulepead pintsakutaskus - hoopis mina olen tõeline punkar - ma õõnestan oma suhtumisega süsteemi seestpoolt.

Mitte ainult lapsed-vanurid-haiged-töötud ei ela teiste kulul. Seda teevad ka paljud “uus-anarhistid” - riigiteenistujad, "töötud", poliitikud, fondide haldajad, suurtes abiprogrammides "töötajad".

Tunnustades väliselt süsteemi põhiprintsiipe on nad sisimas tegelikult vabad. Vabad raskest tööst. Tegelikult hoolimisest. Vastutusest.

Elagu uued anarhistid!

Eksperiment

Järg loole Kaunitar ja koletis

Pean tunnistama, et ma ei oska veel ennast ikka hästi väljendada kirjutamise kaudu ja pahatihti skisotsen kokku mitu paralleelselt jooksvat mõtet ning üheselt mõistetav point kipub kaduma minema nagu selles kaunitari-koletise postituses vist juhtus.

See Elizabethi lugu on mul juba tükk aega peas painanud, aga peamine rõhk pole minu jaoks olnud konkreetsetes piinamistes ega ka endiste-praeguste võimuinimeste domineerimises alamate üle.

Kui ma mõned aastad tagasi kaotasin oma “positsiooni ühiskonnas” siis algul tundsin tükk aega masendust. Teatud aja pärast asendus see apaatiaga. Siis enesetapumõtetega, kuni jõudsin edasi -  staadiumisse VIHA. Viha kõikide ja kõige vastu. Majade, autode, inimeste, tänavate, päikese, vihma - kõige vastu.

Asi pole selles, et ma ei leiaks endale tööd vaid selles, et ma ei tahagi enam tööd leida. Ei olegi enam suuteline töötama. Viha segab. Takistab inimestega läbi käimist. Koos töötamist. Suhtlemist.

Viha võtab üle mu elu. Domineerib pea kõikidel hetkedel. Ei lase millelegi keskenduda.

Ei ole ju enam mõtet endiste tuttavatega läbi käia. Olen end nurka mänginud. Näidanud enda tumedat poolt - viha. Tagasiteed endisesse ellu enam ei ole.


Stanfordi vangla eksperiment

1971 aastal tegi USA ülikooli psühholoogia professor eksperimendi, milles tahtis uurida vangide ja valvurite vaheliste suhete kujunemist.

Selleks valiti 24 vabatahtlikku kellele anti juhusliku valiku käigus vastavalt vangide või valvurite rollid eksperimentaalvanglas.

Kuigi füüsiline vägivald oli keelatud, tuli eksperiment katkestada juba 6 päeva pärast.

Sest “tavalised” korralikud pereisad ja üliõpilased, kes soovisid lihtsalt natuke lisaraha teenida teadusele kaasa aidates, suutsid niivõrd kiiresti rollidesse sisse elada ning kehtestada psühholoogiliselt niivõrd piinavaid ja alandavaid olukordi, et see tundus ka professorile, kes oli arvanud, et see saab olema üks pikk ja igav katsetus, uskumatu.

Situatsioon haaras kaasa koguni proffessori enda, kes lubas alandamistel kesta, ega katkestanud eksperimenti juba varem.

“Meile meeldib mõelda, et head inimesed ei saa teha halbu asju. Et nad domineerivad üle halbade olukordade. Aga me panime head inimesed halba kohta ja see halb koht hakkas domineerima heade inimeste üle.” (Dr. Philip Zimbardo).

Sellest juhtumist on teinud filmi nii USA kui Saksamaa. Samuti on youtubes saadaval originaalis filmitud materjalid.

Eesti blogija kirjutab Saksa filmi Das Experiment (2001) kohta

Dokumentaalfilm originaalkaadritega Stanfordi vangla eksperimendist

Selma Lagerlöf

Oh, mai, sa armas, valge kuu, oled sa kunagi tähele pannud last, kes istub oma ema süles ja kuulab muinasjutte? Seni kui laps kuuleb räägitavat julmadest hiidudest ja ilusate printsesside rasketest kannatustest, hoiab ta pea püsti ja silmad pärani, kui aga ema hakkab pajatama õnnest ja päikesepaistest, suleb väike silmad ja uinub vaikselt, pea ema rinna najal.

Vaata, sa kaunis kuu, säherdune laps olen minagi. Kuulaku teised lugusid lilledest ja päikesepaistest, mina aga valin endale need pimedad ööd, mis on täis nägemusi ja seiklusi, valin endale karmid saatused, valin metsikute südamete murerohked kannatused.

Kaunitar ja koletis

* Ungarikeelne originaalnimi Erzsébet.

** aadlilapsed ei elanud koos emaga -
neid kasvatati eraldi erinevates lossides.

Sellised lood panevad lisaks judinate tekitamisele ka mõtlema selle üle et kes me inimesed siis ikkagi tegelikult oleme? Sügaval sisimas. Peidus pinna all. Kui sellised asjad saavad päriselt juhtuda ühega meist, siis kas ei peaks arvama, et tegelikult võib juhuste ja seaduspärasuste kokkulangemisel toimuda midagi sarnast ka kunagi kelle iganes elus? Me ju ei erine üksteisest tegelikult nii väga füüsiliselt aga mis määrab ära selle, kuidas me teistesse suhtume?

Elizabeth* Báthory (7 August 1560 – 21 August 1614) oli keskaja Ungari aadlidaam, keda on hiljem kutsutud nimedega “Verine Krahvinna” ja “Krahvinna Dracula” ning kes on kõige võikam teadaolev nais-sarimõrvar maailmas. Kuigi õigem oleks vist öelda, et üldse kõige karmim sarimõrvar, sest ükski mees-sadist pole teadaolevalt midagi sellist suutnud korda saata.

Nelja lapse ema**, Erzsébet, värbas pärast abikaasa surma oma kindlusse-lossi tööle ümberkaudsetest maakondadest noori naisi-tüdrukuid, et neid siis surnuks piinata. Isiklikult. Omaenda kätega. Torgates nõelu tütarlaste küünte alla. Pekstes. Lõikudes kääride-nugadega. Sundides neid omaenda liha sööma.

(Legend räägib, et ta üritas säilitada noorust, juues ja kümmeldes noorte tüdrukute veres.)

Mõne tunnistaja ütluste kohaselt oli ta tapnud niimoodi üle 600 noore tüdruku, kuigi süüdistati teda konkreetselt 80 tapmises. Tol ajal ei olnud põhjalikke juurdlusi, politseid ja DNA-analüüse ning krahvinna sai “tegutseda” aastaid ilma mingi takistuse või hirmuta vahelejäämise ees, sest need, keda ta tappis, olid alamast klassist. Laibad visati teenrite poolt lihtsalt kuhugi tee äärde või maeti madalatesse haudadesse erinevatesse linnustesse.

Ja krahvinna ise oli kõrgeim klass - “She had absolute power!”

Vahelejäämine ja süüdistamine sai teoks üksnes tänu sellele, et ta lõpuks “kogemata”, “lohakaks minnes” tappis tüdruku “kõrgemast klassist”, mille peale algatati aadelkonna poolt juurdlus, kuid kohtusse krahvinna ei jõudnudki - tema klassist naisele poleks see kohane olnud, - kohut mõisteti tema 4 teenri/abilise - 3 naise ja 1 mehe üle, kes hukati erinevatel piinavatel meetoditel.

Erzsébet ise pandi “koduaresti” oma kindlusse. Müüriti kinni ühte tuppa, kus talle väikese ava kaudu iga päev süüa anti. Kinnimüürituna elas “Krahvinna Dracula” täielikus üksinduses veel 4 aastat kuni lõpuks suri...

Mõtle, kui sul oleks “absolute power”! Sa ei peaks iial (garnteeritud) muretsema toidu, julgeoleku, hakkamasaamise ega inimsuhete pärast! Sa ütled, et sina ei muutuks. Sa oleksid seesama inimene, kes sa oled praegu - viisakas, kompromissialdis ja empaatiavõimeline.

Tegelt ka või? No sellisel juhul - müts maha sinu ees!

Mina arvan, et me oleme sellised (head), nagu me oleme, üksnes niikaua, kuni oleme sunnitud kinni hoidma ühiskondlikust kokkuleppest ja arvestama teistega.

Oleme sunnitud olnud selgeks õppima, kuidas peame selles süsteemis käituma. Et värvilisel paberil on väärtus, et paberi peale veetud pastakajutid kohustavad meid millekski, et kõigil on õigus oma mingile abstraktsele territooriumile nii vaimses kui füüsilises plaanis (see maja on tema oma). Ja see toimib. Hoiab toad soojas, toidu laual ja lükkab surma edasi. Nii kaua, kui süsteemil on energiat, mida on vaja selle (demokraatia) käigus hoidmiseks, peab enamus meist sellest mõttelisest kokkuleppest kinni (see on selle mehe naine, minul pole õigust...). Toimib ühiskondlik kokkuleppeline abstraktne süsteem, milles osaliste käitumine on ettearvatav.

Kui aga see süsteem, mis eksisteerib tegelikult ainult meie peades, ükskord kokku peaks varisema nii, et kokkuleppelised abstraktsed seadused enam ei kehti, millised me siis oleksime?

________

Teenrite tunnistused

Põhjalikum lugemine
________

Enne loo üles panemist küsisin Taxi Driverilt, - kas selline lugu on ikka sobiv meie blogi jaoks? Kas olen leidnud seose või mitte? Ta vastas nii: 

ei-ei, mina olen hea ja tore, mina midagi sellist ei tee
Elizabeth oli ju ka väike armas lapsuke, kes kindlasti oma siiraste lapsesilmadega vanade naiste südameid sulatas
aga
keskkond, võim, absoluutne võim ja olla selle maailma tipus
mida see inimeses välja toob

mida toob inimeses välja see, kui ta on noor ja edukas, hea sissetulekuga, omab kodu, ilusat autot, uhket naist ja korralike riietega heas lasteaias käivaid lapsi

muidugi soovitab ta madala sissetulekuga mittemidagi omavatel endil pumppüssiga ajud välja lasta

ta ei mõista neid mõttetuid värdjaid, nad on vähemväärtuslikumad olendid kui tema, nende elud on odavamad

Asjad lähevad iseenesest paika

Kohtasin juhuslikult üht tüdrukut, keda tunnen ühe kunagise projekti kaudu. Ta tuli oma cha-chi-chu-misiganeskeerulisenimega hiina trennist.

Jäime korraks juttu ajama ning kuidas ma ka ei üritanud “pealiskaudselt casualil” teemal püsida - ikka kiskus mu jutt selles suunas, et küll on kõik siin ühiskonnas ikka p... ja hullemaks läheb veel. Tahtsin muidugi end targana näidata, puhevile lüüa, kuid pärast sain aru, et tegelikult üritasin lihtsalt õelat, kibestunud meeleolu järjekordselt ka teise inimese päeva installeerida (krt, kas ei saaks siis mõnikordki vait olla ja mitte oma “suurt isiksust” toredale, õnnelikule inimesele pähe määrida?!)

Minu haleda, mõistuse käes vangis oleva meele onapursete peale ta siis ütleski selle lause, mis on postituse pealkirjaks.

Oma rahulikul, mitte millestki mõjutada laskval moel, vaadates vestluse ajal kogu aeg oma selgete silmadega mulle otsa.

Mina mitte. Minu silmad käisid närviliselt siia-sinna. Vahtisin rääkides mööduvaid autosid, supermarketi peaust, enda jalgratast, tema tenniseid, koera, kes mööda jooksis, pidurihooba lenkstangil - millegipärast ei suutnud ma vestluspartnerile rahulikult otsa vaadata nagu tema.

Kõige imelikum on see, et kui olime hüvasti jätnud ja kumbki oma teed läksime, siis ei tundnudki ma end millegipärast jobuna, kes ma tegelikult olen. Ta oli kuulanud mu juttu kapitalismist, tööorjusest ja väljapääsu puudumisest täiesti tõsiselt, ilma teeskluseta, kuid ei vaielnudki vastu aga ei kiitnud ka kaasa.

Olen elu jooksul näinud palju inimesi ja “enesekindlus” on tähendanud alati üht varianti neist kahest:

1 - ma kuulan su “klaassilmadega” ära ja lähen edasi, sest lolliga pole ju mõtet vaielda.
2 - ma kuulan su “klaassilmadega” ära ja teen sulle selgeks, kuidas sa tegelikult peaksid elama, et olla selline, nagu mina.

Pärast cha-chi-chu-tüdrukuga kohtumist oli pea täiesti tühi klassifikatsioonidest, statistikast, võrdlustest ja mõtetest.

Aga enesetunne oli millegipärast täiesti super.

Asjad maailmas lähevad iseenesest paika. Ära muretse.

Imevedelik

Ei-ei! Ei hakka jälle naftast rääkima! Aitab! Kõik juba teavad, et see on väga suure energiasisaldusega, et see on piiratud ressurss, et see on võimeline 2-tonnise inimese (auto + pekk) iga päev kontorisse ja tagasi sõidutama. Väärtuslik - seda küll, aga mida siin imelist?

No ei tahagi naftast rääkida! Vaid hoopis ühest teisest. Sellest vedelikust, mis jääb alati salapäraseks, varjatuks. Mida me ei näe. Mis on nähtamatu. Täpsemalt - läbipaistev. Kuid mis on meile kõigile elu andnud. Aga mille peale isegi haritud inimesed pahatihti ütlevad - möh, mis asja?

Salapärane ja nähtamatu, sa kõike suutev imevedelik - lämmastikväetis-ammoniaak!

Ja ei omista ma üldsegi sellele värvitule, terava lõhnaga vedelikule teenimatut tähelepanu. Dramaatika on täiesti omal kohal.



Vaatame fakte:

Enne lämmastikväetisi sõltus põldude saagikus põllupidaja oskusest täiendada mulla lämmastikuvarusid erinevate orgaaniliste väetiste või eri kultuuride kasvatamise või uute põldude kasutuselevõtmisega.

Kuigi lämmastik moodustab 78% maa atmosfäärist on ta sellisel gaasilisel kujul taimedele kättesaamatu.

Ammoniaak on lämmastiku ja vesiniku ühend (NH3), millega on lihtne mulda lämmastikuga rikastada.

Ammoniaagi tootmine avastati Esimese Maailmasõja ajal ja algselt kasutati teda peamiselt lõhkeainete valmistamiseks.

Lämmastikväetiste kasutusele võtmine suurendas taimede saagikust 30-50% võrra, kiirendades sellega rahvastiku kasvu.

Peaaegu pool inimkonnast on tänapäeval toidetud tänu lämmastikväetistele.

Kui sa sööd salatit, grillid liha või jood piima - siis tarbid sa lämmastikväetist.

Lämmastikväetise valmistamine on väga energiamahukas protsess. Umbes 5% kogu maagaasi toodangust läheb ammoniaagi tootmiseks, see on natuke vähem, kui 2% kogu maailma energiatoodangust kokku.

Pool kogu maailma lämmastikväetise toodangust läheb selleks, et kasvatada toitu kariloomadele (toota liha).

Kiirelt suureneva rahvaarvu ja biokütuste tootmisega kasvab järjest ka vajadus ammoniaagi järele.

_________

Kui olin väike laps, siis üritas mu ema, nagu ka paljud teised “pahade laste” emad, süütunnet tekitada, rääkides, kuidas ma peaksin tänulik olema, sest tema on see, kes muretseb toidu lauale.

Ehh, kuidas oleksingi ma võinud toona selle peale tulla, et mitte ema, vaid hoopis need suured, 4-5 meetri kõrgused, pooleldi roostetanud tünnid seal kolhoosi lautade taga, lagunenud võrkaiaga piiratud, kuid ilma valveta, nii et meil, poisikestel, oli lihtne sinna otsa ronida ja noori, esmakordselt kaasas olevaid ullikesi utsitada tünni üleval olevast väikesest lahtisest avast sisse vaatama ja naerda nõrkemiseni, kui selline “uustulnuk” siis pimestatuna, silmad vett täis, hingetoru krampides õhku ahmimas neljakäpukile kukkunult tünni kaarjal pinnal tasakaalu üritas hoida, et mitte alla sadada, kuidas oleksingi ma võinud selle peale tulla, et hoopis need suured, pooleldi roostetanud tünnid seal alevi kõige tagumisel piiril on mulle toidu lauale toonud.

Kreeklased teavad

... et nende riik on tuhandeid aastaid vana. Kreeklasele pole mõtet rääkida tulevikust ja sellenimel täna pingutamisest. (eestlasest giid bussitäiele kaasmaalastest turistidele)


Istume sõbraga hommikul tema kodu ees terrassil. Meil on käes auravad kohvikruusid ja teised pidulised just ärkavad ning liituvad meiega päikselist ilma nautima. Ta räägib ettevõtlusest. Kuulan ja lisan omi mõtteid vahele. Kasutusele tuleb termin- „kreeklast tegema.“ Meenub Neeme Järvi ja Estonia skandaal. Siitan, kes telesaates kaitses kõike seda, mida teinud oli, astudes vastu süüdistustele. Nojah, flöödimängija(eksin faktiga, võibolla oli hoopis pasunapuhuja) polnud ju palgalehel vaid müüs läbi oma ehitusfirma flöödimängimise teenust.

Olen erinevate ametnike käest selle kohta pärinud ja vestluses kasutanud mõistet maksudega optimeerimine jne. Nad annavad rohelise tule. Tee nii, võta, me anname sulle raha, taotle toetusi siit, sealt ja kolmandast kohast, optimeeri! See ongi äri. Väga konkreetne sõnum eesti riigiametnikelt.

Eestlane on pikatoimeline ja ... äää, hmm. Kreeklane nutikas, kiire ja osav. Kaevatakse sealt, kust kaevata annab. Meil aga: „kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“

Mu sõber käis eelmine suvi kreeka reisil ja rääkides töölkäimisest tuleb jutu sisse mitu näidet kreekamaast. Streigid, ametiühngud, mäss. Meil aga sotsiaaldemokraadid, Harri Taliga, neli piketeerijat(teistel pole aega, tuleb ületunde teha: muidu ei ela ära).

Kui eesti töömees Juhan astub kõrvad löntis, müts näpus sisse ülemuse kabinetti, et küsida juurde palka siis kreeklane saadab ametiühingu juristi ning teda kuulab põlvede värisedes tema tööandja, aegajalt neelatades ja taskurätiga laubalt higi pühkides.

Täidame uuesti kohvikruusid ja jutt läheb palgatõusule:
Kuidas saavutada seda, et kui minu palk tõuseb siis teistel jääb samaks. Muidu pole mõtet, järgi tulevad toodete ja teenuste hinnatõus, kokkuvõtteks null.

Silme ette tulevad sotsialistid, kes alati valmis seisma selle eest, et tõsta palku kuid mitte kunagi ei ütle nad välja, kelle palk peaks külmutatama või kelle palka alandama. Alati ütlevad nad oma kuldlause: vähendame kulutusi. Need, kes pole sotsialistid teavad, et palk ongi kulutus. Ma olen ainult erasektoris töötanud ja seetõttu on minu nägemus kallutatud, omades nihestatud kuvandit riigisektorist.

Hakkasin ise ka töötuks ning peas küpses plaan minna tööle riigiteenistusse, et enam kunagi ei peaks mõtlema sellele, mis asi see raha on ja kust see tuleb vaid iga kindel kuupäev kukuks klots arvele. Nojah alati võib vaielda, kas seda on palju või vähe. Mina tean: alati on vähe.

Päike veereb oma teekonnal meist mööda ning varsti ta jõuab teisele poole maja, kus me süütame grilli ja lükkame vardasse kanasüdamed.
Sõber räägib giidist, kes sellele bussitäiele töö ja laulurahvale nende keelde püüdis tõlkida ümbritsevat. Nii inimesi kui aastatuhandete kultuurilist tausta. Giid näitas läbi bussiakna eestlastele sõrmega kiirtee väravatele osutades: näe, nad lehvitavad lipukesi, nad streigivad, me peaks kiirtee maksu maksma aga ei, NAD EI TAHA ISEGI RAHA MITTE!!!
Väga hea ,irw. Meenub Kivirähu Rehepapist lõik, kus lumemehest kratt rääkis poeesiast, armastusest ja veneetsia kanalitesse visatud kuldsetest kihlasõrmustest ning see oli koht, kus talupoja mõistus ei suutnud taibata nende rumalate lõunamaa inimeste hinge. KUIDAS SAAB MIDAGI NII HINNALIST LIHTSALT VETTE VISATA!!!!

Kustutame konid ja liigume teiselepoole maja. Tean teda, ta alati raalib need õiged asjad välja. Justnimelt nagu see giid raalis õige asja välja, mis kriipis ja kõrvetas ja tekitas segadust selles bussitäies „kuumdes“ kaasmaalastes.

Mõtlen töömees Juhanile. Ta pingutab, teeb ületunde. Viibib komandeeringus. Ta on unustatud oma sõprade poolt, ta ei suhtle. Pole aega. Ettevõtte masinaparki lisanduvad uued autod, uus kontoritehnika, miljoneid maksev tehnika. Mingi hetk kaob tal motivatsioon, asendudes negatiivse suhtumisega. Ta lahkub. Käed taskus. Need mõned aastad tagasi ta tuli. Käed taskus. Ajuvaba, ütleks keegi teda kõrvalt vaadates ...

Ekskursioonibuss peatub muuseumi suletud väravate ees. Sulgemiseni on küll üle poole tunni aega kuid muuseumitöötaja on juba koju läinud. Võibolla ta istus siin tühjas muuseumis tunde ning tal viskas üle. Mõttetu elu passida kui samal ajal võiks oma kodus olla ja pereringis aega veeta enda elu elades. Giid seletab lahti kreeklase mõttemaailma ja hingelaadi. Ilmselt tahtis ta öelda, et kreeklaste arvates on elu elamiseks, täna ja praegu.
Eestlase silme ees on aga elu tulevikus. Mõtlen CV keskuses olevatele töökuulutustele. Otsitakse töötajat, kes oleks lojaalne, pühendunud, kõrge pingetaluvusega, valmis komandeeringuteks ja vajadusel töötama nädalavahetustel ning tegema ületunde. Loomulikult, see on ju iseenesest mõistetav. Irw, miskipärast tundub mulle kreeka reisilugusi kuulates, et seal maal nimetatakse selliseid nõudmisi teiste sõnadega nagu: diskrimineerimine, ahistamine, ekspluateerimine ja tõenäoliselt võetakse sellise töökuulutuse üles riputanud ettevõtja seadusega vastutusele.

Erinevad rahvad, erinevad kangelased:
Trooja
Thessallys väljal kohtuvad kaks sõjaväge. Et säästa inimelusi, keda võiks kasutada järgmistes sõdades, lepivad kuningad kokku kahe kangelase võitluse panusega muidu niigi asetleidva lahingu tulemusele. Achilleus. Ärkab pohmaka hommikul olles maha maganud lahingu alguse. See polegi oluline, alati leidub uusi sõdasi. Mis seal vahet. Ta jõuab lõpuks lahinguväljale. Solvab kuningat ja pöördub lahkuma. Talle ei lähe korda ka sõdalaste elud, kellede eest teda saadetakse kuningate lahingusse. Lihtsalt Hollywood on kohustuslikus korras omad näpunäited andnud. Mõõgahoop ja langeb vastaste parim mees. Pole mõtet pöörata pilku ja tunnistada seda nägupidi tolmu langenut. Vihase ja pettununa seisab ta vaenlase sõjaväe ees, tundes ennast mõttetuna. Ulata mu valitsuskepike oma kuningale, ütleb kaotanud kuningas. Ta pole mu kuningas.

Põrgupõhja Uus Vanapagan(eesti Nokia).
Tuleb maapeale, et inimese(eestlase) kombel õndsaks saada. Jumal on hakanud inimeses kahtlema ja vanapagan päästab meid, tehes tööd ja elades alandlikult kõigega leppides ja kõik kaotused vastu võttes.

Kreeklased on saavutanud läbi oma kultuuri ja kangelaste surematuse aga kusagil läänemere idakaldal elab rahvas, kes nende üle naerab, sest nad teavad et hoopis nemad on teistest pisut targemad ning tööd tehes ja lauldes saavad nad õndsaks ja päästavad seeläbi oma hinged kõige kurja ja kohutava käest.
Võibolla pole meil õigus ja meie arusaam elust on meie ahhilleuse kand.

Meie ja nemad

Olen küll seda lugu juba rääkinud palju kordi, aga minu arust väärib see pidevalt ülerääkimist. Tegelikult tuleks seda lugu meile kõigile raadiost igal hommikul kohustuslikus korras ette lugeda, ehee:))

Kunagi, ilusatel 90ndatel väljusime koos ühe tasase ja malbe sekretärineiuga firmast ja pöördusime ümber maja nurga ja üle tänava, et parklasse minna. See oli selline “pimenurk” kus ülekäigurada polnud, kuid mida kõik olid harjunud kasutama, et võimalikult otse parklasse jõuda. Läheneva auto juht reageerida ei jõudnud, ning napilt õnnestus meil kohale tarduda, et mitte alla jääda.

Tasane tüdruk muutus hetkega kiiskavate silmadega kiskjaks: “Kuradi värdjas, sa ei näe, et inimesed kõnnivad siin või?” olid umbes tema sõnad, mis ta autole järele saatis.

Ok. Läksime edasi. Jõudsime parklasse, kus tema istus oma auto rooli, mina kõrvale ja sõitsime parklast välja. Kuid siis astus ootamatult meile ette jalakäija – täpselt samasse kohta olime jõudnud – tulime nüüd ise autoga ja maja nurga tagant astus ette inimene, nagu meie 10 minutit varem olime tulnud.

Pidurid blokki. Ja ropp oli see sõim, mis tuli tüdruku (autojuhi) suust: “Kas sa ei näe, et siin autod sõidavad! Mida sa, loll, ronid siia teele?!”

Midagi ei juhtunud – jalakäija ehmus ja lasi meid läbi.

Kuid tüdruk ei saanud edasi sõites aru, mida ma naeran. Tõesti! Isegi, kui ära seletasin – me olime ju ise natuke aega tagasi sellesama jalakäija rollis – ta ikkagi ei taibanud. Ausalt. Need mõlemad juhtumid olid tema jaoks nagu 2 täiesti erinevat sündmust: Juhtum 1 – värdjas autojuht. Juhtum 2 – värdjas jalakäija.

________


Eile sõitsin ma jalgrattaga Tallinna kesklinnas. Tüütu oli sõita. Nii kuradi palju neid neetud jalakäijaid kõnniteedel. Ja ratturile ei tahtnud nad üldse teed anda. Jäid pidevalt ette. Kuradi koperdajad! Miks te nii kaootiliselt peate liikuma? Kas ühtlaselt kõndida ei saaks? Et rattur saaks ilusti arvestada oma trajektoori. Sina, pensionär, võiksid üldse kodus istuda, selle asemel, et siin liiklust takistada. Ja sina, ema oma titekarjaga, samad sõnad - milleks on vaja väikeste lastega kõnniteele ronida! Istuge kodus või jalutage kusagil metsas!

Õhtulehe maja juures ülekäigurajal vänderdades ja ühele joogisele tropile peaaegu otsa sõites tuli meele, et ma ise elasin-kooberdasin siin kesklinna piirkonnas peaaegu 15 aastat. Ja tänavail lonkides (ning suuri mõtteid mõeldes), vihkasin ma kõige rohkem just neid kuradi jalgrattureid - mida kuradit nad peavad siin kõnniteel sõitma?! Närvidele käib! Kui väga vaja, sõitku sõiduteel, aga ärgu ronigu siia, minu - jalakäija territooriumile!

________

Tagasi jõudes vaatasin saadet Prantsusmaa valimiste kohta. Säästupaketi teema. Prantsusmaa ca 3000 euro suuruse keskmise palgaga kodanikud ei olnud rahul - kuidas nii saab elada? Nii väikese raha eest! MEIL ei ole küll võimalik enam midagi kärpida - kärpige kusagilt mujalt!

Pärast arutati veel Kreeka probleemi. Kreeklased olid lausa marus. Misasja!?! MEIL on niigi uskumatult raske elu! Võtke see raha parem kusagilt mujalt!

Jah, ega Kreeklastel tõesti kerge pole, nad ju...

Mu mõttelõnga katkestab õuest kostuv ärritunud naisehääl. Mis seal toimub? Lähen akna peale vaatama.

Naabermaja naisterahvas on tulivihane tüübi peale, kes oma auto on just parkinud. Tüübi protestide peale läheb naise hääl veel valjumaks ja vihasemaks - SIIA ei tohi ta parkida! Tal pole õigust! Mingu, parkigu kohe kuhugi mujale! Tüüp ajabki lõpuks porisedes oma auto 50 meetrit tagasi teise maja ette, mille aknal pahast naisterahvast ei paista.

Uskumatu, kuid fakt!

Eestis on hakatud näitama saateid maailmaprobleemidest! Nagu wtf! Siiani oleme ju olnud muust maailmast eraldatud saareke. Milleks meile sellised teemad? Kuid tundub, et keegi on seal Rahvusringhäälingus hulluks läinud ja kavasse on võetud erinevad kaasaegsed dokumentaalfilmid.

Pole küll ise neid konkreetseid näinud ning ei tea kvaliteedi osas sõna võtta, aga oma silm on kuningas. Igatahes müts maha selle hulljulge ees ERRist, kes “tembuga” hakkama on saanud!

Siin on kava:

 6. mai 
ETV2 kl 19.45 - 00.00 - neli filmi järjest:

Mesilaste kadumine
(USA, 2009) Meie ökosüsteemi ja toiduvaru üks alustalasid, mesilased, on kogu planeedil salapärasel kombel kadumas. Nad lihtsalt haihtuvad oma tarudest ja keegi ei oska öelda, miks.

Unistuste maa (kordus laupäeval kell 14.30)
(2009) Film maast, mis seisab ristteel. Islandit on rikkalikult õnnistatud puhta hüdroelektri- ja geotermaalenergiaga. Paraku tõmbab puhas energia ligi saastavat tööstust ja rahvusvahelisi korporatsioone. Islandi valitsus käivitas megaprojekti – Euroopa suurima tammi ehitamise, kindlustamaks suurkorporatsiooni Alcoa alumiiniumitehaseid odava elektriga. Seda tehti majanduskasvu ja uute töökohtade nimel. Nüüd on Islandile jäänud suured võlad ja ebakindel tulevik.

Kõik, mis hiilgab (kordus pühapäeval kell 15.50)
(Tšehhi, 2010) Kui Tšehhi režissöör Tomaš Kudrna hakkas Kõrgõzstanis Tian Shani mäestikus filmi üles võtma, pidi sellest tulema tavapärane lugu, kuidas lääneriigid ekspluateerivad endist vaest Nõukogude vabariiki. Tegelikult paljastus keeruline kahepoolne sõltuvussuhe, kus Kumtori kullakaevandus oli kohalike elanike ainus lootusekiir. Filmi taustaks on 1998. aasta katastroof, mil Kumtori kaevandusest lekkis jõkke kaks tonni tsüaniidi, mis mürgitas sadu külaelanikke.

Toru (kordus laupäeval kell 15.30)
(Iiri, 2010) Suured energiakorporatsioonid saavad harilikult oma tahtmise. Kui naftahiid Shell avastab Iirimaa lääneranniku lähedal meres rikkalikud maagaasi varud, asub firma kiiresti tegutsema. Kavas on ehitada hiiglasuur torujuhe, et transportida gaasi läbi Rossporti linna sisemaale töötlemistehasesse. Paraku ei küsi keegi luba Rossporti elanikelt, kes pelgavad plahvatusi ja keskkonnaohte. Kohalike põllumeeste ja kalurite õigused satuvad konflikti ühe maailma võimsama naftakompanii huvidega.
Rahuliku piirkonna elu pööratakse pahupidi, kui kohale kutsutakse suur hulk politseinikke. Siis saabub maailma suurim torupaigalduslaev Solitaire ja riik käivitab turvaoperatsiooni tagamaks, et torujuhtme paigaldamine sujuks häirimatult.


 8. mai,  teisipäev
ETV2 kl 21.30 (kordus laupäeval kell 13.35)

Seitsme miljardi ema
(USA, 2011) Film murrab 40 aastat püsinud tabu, võttes vaatluse alla teema, mis kannustab üha tugevamalt tänapäeva keskkondlikke, ühiskondlikke ja humanitaarkriise – rahvastiku kasvu. Alates 1960. aastatest on maakera rahvastik kasvanud peaaegu kahekordseks, kuid sellest kõnelemine on muutunud poliitiliselt ebakorrektseks, sest sellega haakuvad väga tundlikud kõrvalteemad: majandus, usk, pereplaneerimine ja sooline ebavõrdsus. Ent loodusrikkuste kahanedes ei saa enam silmi sulgeda tõsiasja ees, et rohkem inimesi tähendab ka probleemide kasvu.

 10. mai,  neljapäev
ETV2 kl 21.55 (kordus laupäeval kell 14.05 ETV)

Kui puu langeb
(USA, 2011) Marshall Curry dokumentaalfilm ökoterroristideks tembeldatud puuembajatest, kes 1990. aastatel leidsid, et tavapärased meeleavaldused ja enda puude külge aheldamine ei anna soovitud tulemusi. Et nende sõnum selgemini pärale jõuaks, lõid nad radikaalse keskkonnaorganisatsiooni – Maa Vabastusrinde – ja hakkasid põletama saeveskeid ning muid keskkonda kahjustavaid ehitisi. FBI kuulutas rühma kõige ohtlikumaks terroriorganisatsiooniks USAs.

 15. mai  teisipäev

ETV2 kl 21.55 (kordus laupäeval 19. mai ETV kl 15.55)

Liha

Lihatoodang kasvab maailmas igal aastal, kuid paljud inimesed ei tea ikka veel, mis nende taldrikul on ja kuidas see on sinna saadud. Me sööme liha, kuid loomade tapmist justkui ei toimugi. Film on täis fakte ja arve, mis on esitatud selgete võrdluste ning mänguliste animatsioonidena, näitamaks liha liigtarbimise tagajärgi nii loomadele kui maakerale.

 17. mai,  neljapäev
ETV2 kl 21.55 (kordus laupäeval 19. mai ETV kl 15.00)

Õitsev äri
(2009) Rahvusvahelise lilleäri telgitagused. Suured lilleistandused Naivasha järve kallastel Keenias on orjastanud kohalikud elanikud, mürgitanud kalad ja kuivatanud ära maa. Suur osa roositoodangust saadetakse Hollandisse. Lillekasvatajate trööstitu saatus ja elu muutuvad järjest võimatumaks.