Mad Max

Mr Anderson ja riigiteenistus

2012-06-02T08:27:00.001+03:00

Postimeest lugedes meenusid mulle paari aasta tagused mõtisklused ja tundmused, mis seotud riigiteenistuse ja iseednaga siin ühiskonnas.

Komandeeringus. Tööl. Objektipeal viibides helistan parasjagu kohaliku omavalitsuse mingile ehitusasjapulgale, et mingi kooskõlastuse või asja üle järgi pärida. „Aga kell on pool kuus, minu tööpäev on lõppenud!“
Jään sõnatuks. Vaatan tee ehitajaid. Nende tööpäev algab enne kaheksat hommikul ja lõppeb peale kaheksat õhtul. See pole ka viis päeva nädalas töö.
Lõpetan isegi peale kaheksat. Korjan asjad kokku. Autosse. Teele. Ootan praami ja ei suuda unustada seda riigiteenistujat, kelle tööpäev oli enne poolt kuut lõppenud. Ma ju läheks heameelega oma saaremaa sõbrale külla ja me jooks õltsi, räägiks, grilliks. Ei saa. On inimesi, kes saavad. Mina olen saamatu.

Kell 12 õhtul jõuan kontorisse ja viskan akud laadima, tassin asju. Kell üks öösel jõuan koju. Magama. Kell kaheksa pean olema Karksi-Nuias, s.t. hiljemalt viis peaks sõitma hakkama. Ärkan kell neli hommikul. Kohvi, sigaretid, kontorist staff ja edasi.
Teise päeva õhtul jõuan tagasi Tallinna. Järgmine päev kell kaheksa peaks olema Kuressaares. Öösel peaks joonised valmis kribima. Mõtlen ja jään magama. Küll homme öösel teen. Jne,jne.
Objektipeal helistan kohaliku omavalitsuse mingile ehitusasjapulgale ... . „See inimene läks puhkusele, peate ootama.“
Jään sõnatuks. Töö jääb lõpetmata ja üle andmata kuni riigiteenistuja naaseb puhkuselt.

Erinevalt kolleegidest olen osanud endale nädalavahetused vabaks teha, et sõita maakoju ja sõprade juurest saunast läbi astuda. Kummutan igakord pudeli viina keresse ja kiman hommikul koju enda koduseid töid tegema(puid lõhkuma, mesitarudest mett võtma, midagi parandama jne.).
Suvi. Töötegemise aeg erasektoris ja eriti ehituses. Mõtlen, et ehitustegevus tuleks üldse ära keelata, kuidagi inimvaenulik tundub. Ikka tuleb silme ette see kaheksa tundi päevas ja oma kodu juures töötav riigiteenistuja, kes suvel puhkab. Ilmselt kukub talle klots iga kindel kuupäev ka pangakontole. Kui vaid mullegi kukuks. Mõtlen, kui pole viimased kolm kuud palka saanud. Tunnen, et tahan ära. See kõik on nii mõttetu. Viimased aastad on kuhugi kadunud ja midagi pole alles jäänud. Ajuvaba.

Töökaitse. Vaatan tabelit ametnike nimedega. Kümnest töötajast kuus on puhkusel. No aga siis keegi asendab neid? Mõtlen endale ja oma kolleegidele. Suvel võimaldatakse puhkust vaid kaks-kolm päeva. Nooh, ma erand. Muutusin tusaseks ja pahuraks jne. Lasti välja puhama, ehk mõtlen ümber. Ei.
Hakkan helistama. Vastab ainult infotelefon. Hmm, aga neil on ju kõigil lauatelefonid. Helistan uuesti kümme nime läbi. Vastab ainult infotelefon.
Mõtted läevad ikka neile objekti ja projektijuhtidele, kes helistavad laupäeva õhtul kell pool kümme. Neil esmaspäeva hommikuks vaja teostusjooniseid. Kiire. Töö tuleb üle anda, muidu trahvid kaelas ja raha ei kanta üle. Töötan. Päeval-ööl. Esmaspäeva hommikul saadan trükifirmasse meilid ja ruttan väljaprinditud joonistele järele, et siiski kiiresti-kiiresti ehitusobjektile jõuda. Minu telefon peab sees olema. Mõeldamatu, et ma tagasi ei helista või kodust tagasi kontorisse ei sõida. Teisalt riigiteenistus ... Huvitav, kus nad neid lauatelefone hoiavad? Pistavad sahtlisse? Seisavad nende kontoriboxid tühjana kui nad suvel puhkusel ja samal ajal helisevad seal telefonid? Seda ma tean, et nad tagasi helistama ei pea ega kanna selle eest ka vastutust.

Töötukassa. Tunnen ennast kui kurjategija, kes on saabunud kriminaalhooldaja juurde. Ma pean iga kindel kuupäev rivistusel käima. Tädi on heasüdamlik hetkeni, mil ma hilinen või tulla ei saa. Ta läheb segi ja marru. Saan kaela hoiatused ja neid on kokku kolm. Jään sõnatuks. Mis selle inimesega juhtunud on?!!! Miks ma veel siin käin? Soovitati. Mitteilmumise eest võetakse ravikindlustus. Nooh ja siis? Mõtlen oma katkistele hammastele ja katkistele prilliraamidele-klaasidele. Ma pole kunagi haiguslehel olnud ega arstijuures käinud kui ainult motika lube tehes oli vaja seal käia pabereid täitmas. Aga kui sa sõidad ennast puruks ja tehakse sada tonni maksev operatsioon? No ma siis käin veel lolli mängimas.

Tädi vaatab mulle otsa ja selgitab, et tema otsib mulle tööd ja see on tema tähtis töö. Kas läbi tööotsimise tekib meie riigis juurde töökohti? Solvub küsimuse peale. Seal ta istub ja selgitab mulle, et on olemas tööotsimisportaalid ja internett ja võin mitte tulla kui õpin selgeks, mis asi on ID kaart jne. Vahin talle otsa ja ei suuda ära imestada, et miks on eestimaa täis neid kontoreid ja ametnikke, kelle töö resultaat on ümmargune null. Nad ei loo siin ühtegi töökohta. Nad on ju ainult maksumaksja kulutus. Ütlen, et käin siin senikaua kuni kehtib mu töötuskindlustus. Tädi saab pahaseks. Muliseb midagi, et töötukassa pole sotsiaalasutus. Saan ise pahaseks, et miks mina siis seda olema pean ja sind siin ülal pidama. Seda ma ei ütle. Ei taha negatiivsust külvata. Mis see kasu toob mulle või talle. See avaldus aga paneb mind mõistma kui järsku ja kiiresti ütleb sinust lahti riik, kelle kassasse on laekunud sinu tulumaks ja sotsiaalmaks. Kui sina satud olukorda, kus vajad abi siis lüüakse kohe nuga selga ja veel keeratakse kah, riigiteenistuja käega. Mida sa loed minu raha, minu kindlustus nagu seda on autokindlustus, korterikindlustus jne. See pole selle riigiteenistuja asi. Meediakanalite najal on loodud müüt töötu abirahast, mis ettevõtjate arvates on nii suur hulk raha, et sellepärast keegi ei tahagi miinimumpalga eest tööl käia. Tegelikkus on see, et töötu abiraha pole olemas. Pole kunagi olnud. Kust see termin on tulnud, kes selle välja mõtles? Lugege seadust! Seda pole olemas!

Haigekassa. Mõistan, et iga inimese eest peab hoolt kandma. Arvan, et just selle mõiste alla inimlikkus kuulubki. See, et hoolitakse inimelust ja seda väärtustatakse, püües talle pakkuda maksimaalset elukvaliteeti ja pikendades tema viibimist siin ilmas. Ma pole kasutanud raviteenust aga kui mul peaks seda vaja minema siis miks minu ees uks suletakse? Ma ju käisin tööl, teenisin raha, maksin makse ja nüüd ...!!! Nüüd on üks riigiteenistuja kes ütleb, et tema pole minu ülalpidaja. MINA PEAN JU TEDA ÜLAL, TEMA ON JU MINU KULUTUS, MUL POLE TAST VÄHIMATKI KASU, MEIL KELLELGI POLE, MIKS TA ÜLBITSEB JA MIND PERSE SAADAB? Sellega sai hakkama ka hommiku Terevisiooni saates üks töötukassa juhtivaid ametnikke.
Meile pole neid vaja. Küll aga on neid igalpool ja on neil kontorid, rendipinnad, kommunaalkulud, palgad, kontorisisustus ja tehnika. Ja töö tulemus on null(ütlen veelkord, läbi tööotsimise töökohti juurde ei looda, tegemist on vahendajate võrguga).

Raviteenus. Tean mitut inimest, kes ei kasuta enam riikliku raviteenust vaid lähevad otse erakliinikusse, kus nendega tegeletakse ja nad saavad vastu kohest ja kvaliteetset teenust. Nad pole rikkad ega oma kõrgepalgalisi töökohti vaid küsimus on vajaduses kiire ja kvaliteetse ja kättesaadava teenuse järele, mida riiklik raviteenus ei võimalda. Kas raviteenus erakliiniku näitel on ennast siis tõestanud? Vastuväide: siis pole see teenus enam kõigile kättesaadav! Ja töötule on? Jah, sellisele, kes käibki aastaid rivistusel lolli mängimas ja ametnik mängib lolli vastu, mõlemad teavad, et Eesti Vabariigi koridorides ja kabinettides on ööd mustad.
Kord tuli jõulude eel inimesteni reklaam, kus paluti sõnumi saatmise teel annetada kümme krooni, kas lastehaiglale tähtsa aparaadi ostmiseks või lemmikloomade varjupaigale või kolmandasse kohta, mida ma enam ei mäleta.. Kõik said valida. Üks inimene valis lemmikloomad. Ta oli meditsiinivaldkonnale lähedalseisev inimene. Ta kirjeldas oma valikut mulle. Seda sadadesse miljonitesse ulatuvat äri ja neid legaalseid ja ausaid tehinguid, mis kõik olid juriidiliselt korrektsed. Ta lihtsalt ei suutnud annetada lastehaiglale selle vajaliku aparaadi ostmiseks Seda eetilistel kaalutlustel. Ta tundis seda süsteemi väga lähedalt. Raviteenuse pakkuja ja selle teenuse vajaja vahel on mugava sooja koha leidnud poliitikud, ametnikud ja bisnessmenid.

Nemad ei anna kindlasti raviteenuse osutamist käest. Nendel on kaotada kõige rohkem. Ja miks peakski üks riik lubama seda valdkonda enda haardest välja. Miks peaks ükski riik keelustama tubaka ja alkoholi?
Alati võib teha reklaamikampaania tubakatoodete kahjulikkusest ja tõsta aktsiisi, teades, et väga vähesed jätavad ostmata-maksmata.
Alati võib teha ilusa reklaamikampaania: aidake haiglal osta vajalikku elutähtsat aparatuuri, et päästa elusi. Mõlemil juhul on tegemist positiivse kuvandi loomisega ja seejuures teenitakse pappi ka, varjates tegelikke motiive ja juhtides tähelepanu kõrvale korruptiivsetest tehingutest.
Eesti Vabariigi või ükskõikmisriigi koridorides ja kabinettides on ööd mustad.

Kirun siin EV-d ja riigikorda? Jah aga vahet pole, mis riik või kord. Võtame siis eelmise riigi:

Meenub üks vestlus. Püüan seda ümberjutustada. Rääkis üks sõber, kes nägi dokumentaalfilmi Narvas elavast kommunistist. Too kommunist meenutas häid aegu endisest Nõukogude Liidust, kus riik hoolitses inimese eest. Kasvatas kõrges moraalis, andis hariduse, usu, töökoha. Hoolitses kortermaja prügiveo eest, ehitas inimestele neid samu kortermaju ja sekkus ja otsustas kõik iga inimese eest. See kommunist vihkas kapitalismi ja seda Eesti Vabariiki. Tal polnud tööd, sissetulekut. Nüüd pidid inimesed ise ehitama maju ja ostma kortereid, otsima endale töö, nägema vaeva, et koolis õppida, võidelda endile kätte positsioon ühiskonnas ja langetama valikuid, võtma vastu otsuseid, millest sõltus nende elu ja heaolu. Tema ei saanud enam hakkama. Ta süüdistas Eesti riiki, valitsust, kapitalismi. Ta ei saanud hakkama, see uus riik ei hoolitsenud tema eest. Inimesed pidid kõik ise tegema, organiseerima kortermaja prügiveo jne. Ta oli õnnetu. Seda, et see eelnev süsteem ei toiminud, ja seeläbi oma lõpu leidis, seda ta ei maininud. Ei maininud ka seda, et tegelikult maksid kõik need inimesed need korterid ja majad ja prügiveo ise kinni. Need inimesed ise ehitasid need majad jne. Tühja koha pealt ei tekkinud midagi, igal asjal oma hind:

Totalitaarne riik s.t. repressioonid, demokraatlik riik s.t. korruptsioon. Valik on meie. Või?

Kas on mul siis konstruktiivne lahendus sellele poliitik-ametnik-ettevõtja korruptiivsele-demokraatlikule ühiskonnale alternatiiviks?

Seda polegi vaja. Me elame täiuslikus maailmas.

Kirun siin asju ja lasen neil ennast kanda. Mingi minust suurem ja vääramatum jõud. Reisin valaskala kõhus, üks plankton teiste seas. Hädaldada, viriseda, kedagi kiruda, süüdistada. Või on see lihtne inimlik nõrkus võtta endale see kohtuniku ja timuka roll, kastes hanesule võbeleva küünlaleegi valguses "sinise vere passeinidesse(alumiinium)". Või hoopis see tunne, et midagi on justkui valesti ...(Matrix).
Olen täiesti keskmine inimene: Mr Anderson.
Erinevusega sellest, et tema arvuti ekraanile ilmus tekst: Follow the white Rabbit ja kõlas koputus uksele.

Et seda imedemaa arhidektuuri ja toimimise mehhanismi paremini mõista siis üks lõik filmist Matrix:

http://www.youtube.com/watch?v=9Qs3GlNZMhY

aga ma nüüd pean lõpetama, keegi on ukse taga ...

Aidake inimest! Pakkuge tööd riigiametis!

2012-05-29T23:21:00.000+03:00

Hull Mäks unistab ühiskonnast lahkumisest. Tal on sellest kõrini. Ta tahab minna, kaduda kuhugi Lõuna-Eesti metsadesse-soodesse lagunenud talumajast ehitatud kindlusse, millel on ainult üks juurdepääs ja selle suunal on installeeritud 50-kaliibrine M2 Browning kuulipilduja.

Mäksi unistustes on seal ka elekter (mingi väike hüdrojaam rabaojas), internet (eee... no on lihtsalt) ja muidugi süüa (naabertalu hea kaastundlik perenaine toob) ja soe ja valge ja puhas jne.

Unistama peab. Unistamine õilistab inimest.

Kahjuks leidub muidugi ka neid, kes unistajaid maa peale toovad, nagu näiteks prl Rents, kes on kirjutanud:

...Igatahes jääb mulle mulje, et inimesed, kes miskipärast praeguses maailmas eriti hästi hakkama ei saa või siia lihtsalt ei sobitu, tervitavad seda (majandussüsteemi kokkukukkumist) kahe käega...

...tundub neil olevat probleeme just emotsionaalse sulandumisega – st nad tahavad inimühiskonnast distantseeruda, aga miskipärast mitte täielikult lahkuda...

ja siis on alati vaimukas Rents keeranud ka nuga haavas:

...Aga suurem osa neist inimestest elab ikkagi meiega ühes ühiskonnas ja muudkui jutustab sellest, kuidas nad hoogsalt valmistuvad – enamus neist just kogemuste, mitte vahendite poolest. Ja maru raske on konkreetsete isendite puhul aru saada, kas vahendeid on vähe selle pärast, et nad arvavad miskipärast, et metsa punkri rajamine ja sinna konservide, veetünnide ja relvade matmine ei tasuks ära, või on asi pigem siiski selles, et nad ei viitsi tegelikult pingutada...

...Peaks vist ikka hakkama kammima neid foorumeid, kus linnas elavad õllesõpradest valged mehed üksteisega ellujäämisnippe jagavad...

Ai! Ai-ai! Valus!

________

Kuid erinevalt Hull-Mäksist ja temast edukamatest, tegelikult relvastatud radikaalidest Ameerikas, on Taxi Driveril näiteks teistsugused mõtted, ta kirjutab oma mailis:

...ühtaegu pole ma kunagi riigiteenistust sallinud ja arvan, et selle peaks üldse ära kaotama

teisalt aga mõtlen, et läheks ise sinna tööle ega peaks enam kunagi mõtlema sellest, et mis asi see raha on ja kust tuleb, lihtsalt iga kindel kuupäev kukub klots arvele...

Taxi saatis ka oma mõtiskluste aluseks oleva loo lingi.

Uued anarhistid
Taxi Driveri näite põhjal on sotsiaalteadlane ja politoloog dr Mad arvamusele jõudnud, et on välja kujunemas uut tüüpi vagabundid. Isiksused, kes leiavad vabaduse minnes “vanglasse”. Pannes endale selga “vormiriided” ning võttes omaks distsipliini, kasutavad nad süsteemi eiramiseks ja ignoreerimiseks süsteemi enda vahendeid.

Meenub film, kus pintsaklipslane ühele “ägeda nahktagiga mässajale” seletas - vaata mind, mul on seljas parim ülikond, puhas pluus, ilusad kingad, lipsunõel, kallid sulepead pintsakutaskus - hoopis mina olen tõeline punkar - ma õõnestan oma suhtumisega süsteemi seestpoolt.

Mitte ainult lapsed-vanurid-haiged-töötud ei ela teiste kulul. Seda teevad ka paljud “uus-anarhistid” - riigiteenistujad, "töötud", poliitikud, fondide haldajad, suurtes abiprogrammides "töötajad".

Tunnustades väliselt süsteemi põhiprintsiipe on nad sisimas tegelikult vabad. Vabad raskest tööst. Tegelikult hoolimisest. Vastutusest.

Elagu uued anarhistid!

Eksperiment

2012-05-28T01:11:00.000+03:00

Järg loole Kaunitar ja koletis

Pean tunnistama, et ma ei oska veel ennast ikka hästi väljendada kirjutamise kaudu ja pahatihti skisotsen kokku mitu paralleelselt jooksvat mõtet ning üheselt mõistetav point kipub kaduma minema nagu selles kaunitari-koletise postituses vist juhtus.

See Elizabethi lugu on mul juba tükk aega peas painanud, aga peamine rõhk pole minu jaoks olnud konkreetsetes piinamistes ega ka endiste-praeguste võimuinimeste domineerimises alamate üle.

Kui ma mõned aastad tagasi kaotasin oma “positsiooni ühiskonnas” siis algul tundsin tükk aega masendust. Teatud aja pärast asendus see apaatiaga. Siis enesetapumõtetega, kuni jõudsin edasi - staadiumisse VIHA. Viha kõikide ja kõige vastu. Majade, autode, inimeste, tänavate, päikese, vihma - kõige vastu.

Asi pole selles, et ma ei leiaks endale tööd vaid selles, et ma ei tahagi enam tööd leida. Ei olegi enam suuteline töötama. Viha segab. Takistab inimestega läbi käimist. Koos töötamist. Suhtlemist.

Viha võtab üle mu elu. Domineerib pea kõikidel hetkedel. Ei lase millelegi keskenduda.

Ei ole ju enam mõtet endiste tuttavatega läbi käia. Olen end nurka mänginud. Näidanud enda tumedat poolt - viha. Tagasiteed endisesse ellu enam ei ole.

Stanfordi vangla eksperiment

1971 aastal tegi USA ülikooli psühholoogia professor eksperimendi, milles tahtis uurida vangide ja valvurite vaheliste suhete kujunemist.

Selleks valiti 24 vabatahtlikku kellele anti juhusliku valiku käigus vastavalt vangide või valvurite rollid eksperimentaalvanglas.

Kuigi füüsiline vägivald oli keelatud, tuli eksperiment katkestada juba 6 päeva pärast.

Sest “tavalised” korralikud pereisad ja üliõpilased, kes soovisid lihtsalt natuke lisaraha teenida teadusele kaasa aidates, suutsid niivõrd kiiresti rollidesse sisse elada ning kehtestada psühholoogiliselt niivõrd piinavaid ja alandavaid olukordi, et see tundus ka professorile, kes oli arvanud, et see saab olema üks pikk ja igav katsetus, uskumatu.

Situatsioon haaras kaasa koguni proffessori enda, kes lubas alandamistel kesta, ega katkestanud eksperimenti juba varem.

“Meile meeldib mõelda, et head inimesed ei saa teha halbu asju. Et nad domineerivad üle halbade olukordade. Aga me panime head inimesed halba kohta ja see halb koht hakkas domineerima heade inimeste üle.” (Dr. Philip Zimbardo).

Sellest juhtumist on teinud filmi nii USA kui Saksamaa. Samuti on youtubes saadaval originaalis filmitud materjalid.

Eesti blogija kirjutab Saksa filmi Das Experiment (2001) kohta

Dokumentaalfilm originaalkaadritega Stanfordi vangla eksperimendist

Selma Lagerlöf

2012-05-26T18:12:00.000+03:00

Oh, mai, sa armas, valge kuu, oled sa kunagi tähele pannud last, kes istub oma ema süles ja kuulab muinasjutte? Seni kui laps kuuleb räägitavat julmadest hiidudest ja ilusate printsesside rasketest kannatustest, hoiab ta pea püsti ja silmad pärani, kui aga ema hakkab pajatama õnnest ja päikesepaistest, suleb väike silmad ja uinub vaikselt, pea ema rinna najal.

Vaata, sa kaunis kuu, säherdune laps olen minagi. Kuulaku teised lugusid lilledest ja päikesepaistest, mina aga valin endale need pimedad ööd, mis on täis nägemusi ja seiklusi, valin endale karmid saatused, valin metsikute südamete murerohked kannatused.

Kaunitar ja koletis

2012-05-25T02:15:00.000+03:00

* Ungarikeelne originaalnimi Erzsébet.

** aadlilapsed ei elanud koos emaga -
neid kasvatati eraldi erinevates lossides.

Sellised lood panevad lisaks judinate tekitamisele ka mõtlema selle üle et kes me inimesed siis ikkagi tegelikult oleme? Sügaval sisimas. Peidus pinna all. Kui sellised asjad saavad päriselt juhtuda ühega meist, siis kas ei peaks arvama, et tegelikult võib juhuste ja seaduspärasuste kokkulangemisel toimuda midagi sarnast ka kunagi kelle iganes elus? Me ju ei erine üksteisest tegelikult nii väga füüsiliselt aga mis määrab ära selle, kuidas me teistesse suhtume?

Elizabeth* Báthory (7 August 1560 – 21 August 1614) oli keskaja Ungari aadlidaam, keda on hiljem kutsutud nimedega “Verine Krahvinna” ja “Krahvinna Dracula” ning kes on kõige võikam teadaolev nais-sarimõrvar maailmas. Kuigi õigem oleks vist öelda, et üldse kõige karmim sarimõrvar, sest ükski mees-sadist pole teadaolevalt midagi sellist suutnud korda saata.

Nelja lapse ema**, Erzsébet, värbas pärast abikaasa surma oma kindlusse-lossi tööle ümberkaudsetest maakondadest noori naisi-tüdrukuid, et neid siis surnuks piinata. Isiklikult. Omaenda kätega. Torgates nõelu tütarlaste küünte alla. Pekstes. Lõikudes kääride-nugadega. Sundides neid omaenda liha sööma.

(Legend räägib, et ta üritas säilitada noorust, juues ja kümmeldes noorte tüdrukute veres.)

Mõne tunnistaja ütluste kohaselt oli ta tapnud niimoodi üle 600 noore tüdruku, kuigi süüdistati teda konkreetselt 80 tapmises. Tol ajal ei olnud põhjalikke juurdlusi, politseid ja DNA-analüüse ning krahvinna sai “tegutseda” aastaid ilma mingi takistuse või hirmuta vahelejäämise ees, sest need, keda ta tappis, olid alamast klassist. Laibad visati teenrite poolt lihtsalt kuhugi tee äärde või maeti madalatesse haudadesse erinevatesse linnustesse.

Ja krahvinna ise oli kõrgeim klass - “She had absolute power!”

Vahelejäämine ja süüdistamine sai teoks üksnes tänu sellele, et ta lõpuks “kogemata”, “lohakaks minnes” tappis tüdruku “kõrgemast klassist”, mille peale algatati aadelkonna poolt juurdlus, kuid kohtusse krahvinna ei jõudnudki - tema klassist naisele poleks see kohane olnud, - kohut mõisteti tema 4 teenri/abilise - 3 naise ja 1 mehe üle, kes hukati erinevatel piinavatel meetoditel.

Erzsébet ise pandi “koduaresti” oma kindlusse. Müüriti kinni ühte tuppa, kus talle väikese ava kaudu iga päev süüa anti. Kinnimüürituna elas “Krahvinna Dracula” täielikus üksinduses veel 4 aastat kuni lõpuks suri...

Mõtle, kui sul oleks “absolute power”! Sa ei peaks iial (garnteeritud) muretsema toidu, julgeoleku, hakkamasaamise ega inimsuhete pärast! Sa ütled, et sina ei muutuks. Sa oleksid seesama inimene, kes sa oled praegu - viisakas, kompromissialdis ja empaatiavõimeline.

Tegelt ka või? No sellisel juhul - müts maha sinu ees!

Mina arvan, et me oleme sellised (head), nagu me oleme, üksnes niikaua, kuni oleme sunnitud kinni hoidma ühiskondlikust kokkuleppest ja arvestama teistega.

Oleme sunnitud olnud selgeks õppima, kuidas peame selles süsteemis käituma. Et värvilisel paberil on väärtus, et paberi peale veetud pastakajutid kohustavad meid millekski, et kõigil on õigus oma mingile abstraktsele territooriumile nii vaimses kui füüsilises plaanis (see maja on tema oma). Ja see toimib. Hoiab toad soojas, toidu laual ja lükkab surma edasi. Nii kaua, kui süsteemil on energiat, mida on vaja selle (demokraatia) käigus hoidmiseks, peab enamus meist sellest mõttelisest kokkuleppest kinni (see on selle mehe naine, minul pole õigust...). Toimib ühiskondlik kokkuleppeline abstraktne süsteem, milles osaliste käitumine on ettearvatav.

Kui aga see süsteem, mis eksisteerib tegelikult ainult meie peades, ükskord kokku peaks varisema nii, et kokkuleppelised abstraktsed seadused enam ei kehti, millised me siis oleksime?

________

Teenrite tunnistused

Põhjalikum lugemine
________

Enne loo üles panemist küsisin Taxi Driverilt, - kas selline lugu on ikka sobiv meie blogi jaoks? Kas olen leidnud seose või mitte? Ta vastas nii:

ei-ei, mina olen hea ja tore, mina midagi sellist ei tee
Elizabeth oli ju ka väike armas lapsuke, kes kindlasti oma siiraste lapsesilmadega vanade naiste südameid sulatas
aga
keskkond, võim, absoluutne võim ja olla selle maailma tipus
mida see inimeses välja toob

mida toob inimeses välja see, kui ta on noor ja edukas, hea sissetulekuga, omab kodu, ilusat autot, uhket naist ja korralike riietega heas lasteaias käivaid lapsi

muidugi soovitab ta madala sissetulekuga mittemidagi omavatel endil pumppüssiga ajud välja lasta

ta ei mõista neid mõttetuid värdjaid, nad on vähemväärtuslikumad olendid kui tema, nende elud on odavamad

Asjad lähevad iseenesest paika

2012-05-24T13:16:00.000+03:00

Kohtasin juhuslikult üht tüdrukut, keda tunnen ühe kunagise projekti kaudu. Ta tuli oma cha-chi-chu-misiganeskeerulisenimega hiina trennist.

Jäime korraks juttu ajama ning kuidas ma ka ei üritanud “pealiskaudselt casualil” teemal püsida - ikka kiskus mu jutt selles suunas, et küll on kõik siin ühiskonnas ikka p... ja hullemaks läheb veel. Tahtsin muidugi end targana näidata, puhevile lüüa, kuid pärast sain aru, et tegelikult üritasin lihtsalt õelat, kibestunud meeleolu järjekordselt ka teise inimese päeva installeerida (krt, kas ei saaks siis mõnikordki vait olla ja mitte oma “suurt isiksust” toredale, õnnelikule inimesele pähe määrida?!)

Minu haleda, mõistuse käes vangis oleva meele onapursete peale ta siis ütleski selle lause, mis on postituse pealkirjaks.

Oma rahulikul, mitte millestki mõjutada laskval moel, vaadates vestluse ajal kogu aeg oma selgete silmadega mulle otsa.

Mina mitte. Minu silmad käisid närviliselt siia-sinna. Vahtisin rääkides mööduvaid autosid, supermarketi peaust, enda jalgratast, tema tenniseid, koera, kes mööda jooksis, pidurihooba lenkstangil - millegipärast ei suutnud ma vestluspartnerile rahulikult otsa vaadata nagu tema.

Kõige imelikum on see, et kui olime hüvasti jätnud ja kumbki oma teed läksime, siis ei tundnudki ma end millegipärast jobuna, kes ma tegelikult olen. Ta oli kuulanud mu juttu kapitalismist, tööorjusest ja väljapääsu puudumisest täiesti tõsiselt, ilma teeskluseta, kuid ei vaielnudki vastu aga ei kiitnud ka kaasa.

Olen elu jooksul näinud palju inimesi ja “enesekindlus” on tähendanud alati üht varianti neist kahest:

1 - ma kuulan su “klaassilmadega” ära ja lähen edasi, sest lolliga pole ju mõtet vaielda.
2 - ma kuulan su “klaassilmadega” ära ja teen sulle selgeks, kuidas sa tegelikult peaksid elama, et olla selline, nagu mina.

Pärast cha-chi-chu-tüdrukuga kohtumist oli pea täiesti tühi klassifikatsioonidest, statistikast, võrdlustest ja mõtetest.

Aga enesetunne oli millegipärast täiesti super.

Asjad maailmas lähevad iseenesest paika. Ära muretse.

Imevedelik

2012-05-23T17:50:00.000+03:00

Ei-ei! Ei hakka jälle naftast rääkima! Aitab! Kõik juba teavad, et see on väga suure energiasisaldusega, et see on piiratud ressurss, et see on võimeline 2-tonnise inimese (auto + pekk) iga päev kontorisse ja tagasi sõidutama. Väärtuslik - seda küll, aga mida siin imelist?

No ei tahagi naftast rääkida! Vaid hoopis ühest teisest. Sellest vedelikust, mis jääb alati salapäraseks, varjatuks. Mida me ei näe. Mis on nähtamatu. Täpsemalt - läbipaistev. Kuid mis on meile kõigile elu andnud. Aga mille peale isegi haritud inimesed pahatihti ütlevad - möh, mis asja?

Salapärane ja nähtamatu, sa kõike suutev imevedelik - lämmastikväetis-ammoniaak!

Ja ei omista ma üldsegi sellele värvitule, terava lõhnaga vedelikule teenimatut tähelepanu. Dramaatika on täiesti omal kohal.

Vaatame fakte:

Enne lämmastikväetisi sõltus põldude saagikus põllupidaja oskusest täiendada mulla lämmastikuvarusid erinevate orgaaniliste väetiste või eri kultuuride kasvatamise või uute põldude kasutuselevõtmisega.

Kuigi lämmastik moodustab 78% maa atmosfäärist on ta sellisel gaasilisel kujul taimedele kättesaamatu.

Ammoniaak on lämmastiku ja vesiniku ühend (NH3), millega on lihtne mulda lämmastikuga rikastada.

Ammoniaagi tootmine avastati Esimese Maailmasõja ajal ja algselt kasutati teda peamiselt lõhkeainete valmistamiseks.

Lämmastikväetiste kasutusele võtmine suurendas taimede saagikust 30-50% võrra, kiirendades sellega rahvastiku kasvu.

Peaaegu pool inimkonnast on tänapäeval toidetud tänu lämmastikväetistele.

Kui sa sööd salatit, grillid liha või jood piima - siis tarbid sa lämmastikväetist.

Lämmastikväetise valmistamine on väga energiamahukas protsess. Umbes 5% kogu maagaasi toodangust läheb ammoniaagi tootmiseks, see on natuke vähem, kui 2% kogu maailma energiatoodangust kokku.

Pool kogu maailma lämmastikväetise toodangust läheb selleks, et kasvatada toitu kariloomadele (toota liha).

Kiirelt suureneva rahvaarvu ja biokütuste tootmisega kasvab järjest ka vajadus ammoniaagi järele.

_________

Kui olin väike laps, siis üritas mu ema, nagu ka paljud teised “pahade laste” emad, süütunnet tekitada, rääkides, kuidas ma peaksin tänulik olema, sest tema on see, kes muretseb toidu lauale.

Ehh, kuidas oleksingi ma võinud toona selle peale tulla, et mitte ema, vaid hoopis need suured, 4-5 meetri kõrgused, pooleldi roostetanud tünnid seal kolhoosi lautade taga, lagunenud võrkaiaga piiratud, kuid ilma valveta, nii et meil, poisikestel, oli lihtne sinna otsa ronida ja noori, esmakordselt kaasas olevaid ullikesi utsitada tünni üleval olevast väikesest lahtisest avast sisse vaatama ja naerda nõrkemiseni, kui selline “uustulnuk” siis pimestatuna, silmad vett täis, hingetoru krampides õhku ahmimas neljakäpukile kukkunult tünni kaarjal pinnal tasakaalu üritas hoida, et mitte alla sadada, kuidas oleksingi ma võinud selle peale tulla, et hoopis need suured, pooleldi roostetanud tünnid seal alevi kõige tagumisel piiril on mulle toidu lauale toonud.

Kreeklased teavad

2012-05-13T09:55:00.000+03:00

... et nende riik on tuhandeid aastaid vana. Kreeklasele pole mõtet rääkida tulevikust ja sellenimel täna pingutamisest. (eestlasest giid bussitäiele kaasmaalastest turistidele)

Istume sõbraga hommikul tema kodu ees terrassil. Meil on käes auravad kohvikruusid ja teised pidulised just ärkavad ning liituvad meiega päikselist ilma nautima. Ta räägib ettevõtlusest. Kuulan ja lisan omi mõtteid vahele. Kasutusele tuleb termin- „kreeklast tegema.“ Meenub Neeme Järvi ja Estonia skandaal. Siitan, kes telesaates kaitses kõike seda, mida teinud oli, astudes vastu süüdistustele. Nojah, flöödimängija(eksin faktiga, võibolla oli hoopis pasunapuhuja) polnud ju palgalehel vaid müüs läbi oma ehitusfirma flöödimängimise teenust.

Olen erinevate ametnike käest selle kohta pärinud ja vestluses kasutanud mõistet maksudega optimeerimine jne. Nad annavad rohelise tule. Tee nii, võta, me anname sulle raha, taotle toetusi siit, sealt ja kolmandast kohast, optimeeri! See ongi äri. Väga konkreetne sõnum eesti riigiametnikelt.

Eestlane on pikatoimeline ja ... äää, hmm. Kreeklane nutikas, kiire ja osav. Kaevatakse sealt, kust kaevata annab. Meil aga: „kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“

Mu sõber käis eelmine suvi kreeka reisil ja rääkides töölkäimisest tuleb jutu sisse mitu näidet kreekamaast. Streigid, ametiühngud, mäss. Meil aga sotsiaaldemokraadid, Harri Taliga, neli piketeerijat(teistel pole aega, tuleb ületunde teha: muidu ei ela ära).

Kui eesti töömees Juhan astub kõrvad löntis, müts näpus sisse ülemuse kabinetti, et küsida juurde palka siis kreeklane saadab ametiühingu juristi ning teda kuulab põlvede värisedes tema tööandja, aegajalt neelatades ja taskurätiga laubalt higi pühkides.

Täidame uuesti kohvikruusid ja jutt läheb palgatõusule:
Kuidas saavutada seda, et kui minu palk tõuseb siis teistel jääb samaks. Muidu pole mõtet, järgi tulevad toodete ja teenuste hinnatõus, kokkuvõtteks null.

Silme ette tulevad sotsialistid, kes alati valmis seisma selle eest, et tõsta palku kuid mitte kunagi ei ütle nad välja, kelle palk peaks külmutatama või kelle palka alandama. Alati ütlevad nad oma kuldlause: vähendame kulutusi. Need, kes pole sotsialistid teavad, et palk ongi kulutus. Ma olen ainult erasektoris töötanud ja seetõttu on minu nägemus kallutatud, omades nihestatud kuvandit riigisektorist.

Hakkasin ise ka töötuks ning peas küpses plaan minna tööle riigiteenistusse, et enam kunagi ei peaks mõtlema sellele, mis asi see raha on ja kust see tuleb vaid iga kindel kuupäev kukuks klots arvele. Nojah alati võib vaielda, kas seda on palju või vähe. Mina tean: alati on vähe.

Päike veereb oma teekonnal meist mööda ning varsti ta jõuab teisele poole maja, kus me süütame grilli ja lükkame vardasse kanasüdamed.
Sõber räägib giidist, kes sellele bussitäiele töö ja laulurahvale nende keelde püüdis tõlkida ümbritsevat. Nii inimesi kui aastatuhandete kultuurilist tausta. Giid näitas läbi bussiakna eestlastele sõrmega kiirtee väravatele osutades: näe, nad lehvitavad lipukesi, nad streigivad, me peaks kiirtee maksu maksma aga ei, NAD EI TAHA ISEGI RAHA MITTE!!!
Väga hea ,irw. Meenub Kivirähu Rehepapist lõik, kus lumemehest kratt rääkis poeesiast, armastusest ja veneetsia kanalitesse visatud kuldsetest kihlasõrmustest ning see oli koht, kus talupoja mõistus ei suutnud taibata nende rumalate lõunamaa inimeste hinge. KUIDAS SAAB MIDAGI NII HINNALIST LIHTSALT VETTE VISATA!!!!

Kustutame konid ja liigume teiselepoole maja. Tean teda, ta alati raalib need õiged asjad välja. Justnimelt nagu see giid raalis õige asja välja, mis kriipis ja kõrvetas ja tekitas segadust selles bussitäies „kuumdes“ kaasmaalastes.

Mõtlen töömees Juhanile. Ta pingutab, teeb ületunde. Viibib komandeeringus. Ta on unustatud oma sõprade poolt, ta ei suhtle. Pole aega. Ettevõtte masinaparki lisanduvad uued autod, uus kontoritehnika, miljoneid maksev tehnika. Mingi hetk kaob tal motivatsioon, asendudes negatiivse suhtumisega. Ta lahkub. Käed taskus. Need mõned aastad tagasi ta tuli. Käed taskus. Ajuvaba, ütleks keegi teda kõrvalt vaadates ...

Ekskursioonibuss peatub muuseumi suletud väravate ees. Sulgemiseni on küll üle poole tunni aega kuid muuseumitöötaja on juba koju läinud. Võibolla ta istus siin tühjas muuseumis tunde ning tal viskas üle. Mõttetu elu passida kui samal ajal võiks oma kodus olla ja pereringis aega veeta enda elu elades. Giid seletab lahti kreeklase mõttemaailma ja hingelaadi. Ilmselt tahtis ta öelda, et kreeklaste arvates on elu elamiseks, täna ja praegu.
Eestlase silme ees on aga elu tulevikus. Mõtlen CV keskuses olevatele töökuulutustele. Otsitakse töötajat, kes oleks lojaalne, pühendunud, kõrge pingetaluvusega, valmis komandeeringuteks ja vajadusel töötama nädalavahetustel ning tegema ületunde. Loomulikult, see on ju iseenesest mõistetav. Irw, miskipärast tundub mulle kreeka reisilugusi kuulates, et seal maal nimetatakse selliseid nõudmisi teiste sõnadega nagu: diskrimineerimine, ahistamine, ekspluateerimine ja tõenäoliselt võetakse sellise töökuulutuse üles riputanud ettevõtja seadusega vastutusele.

Erinevad rahvad, erinevad kangelased:
Trooja
Thessallys väljal kohtuvad kaks sõjaväge. Et säästa inimelusi, keda võiks kasutada järgmistes sõdades, lepivad kuningad kokku kahe kangelase võitluse panusega muidu niigi asetleidva lahingu tulemusele. Achilleus. Ärkab pohmaka hommikul olles maha maganud lahingu alguse. See polegi oluline, alati leidub uusi sõdasi. Mis seal vahet. Ta jõuab lõpuks lahinguväljale. Solvab kuningat ja pöördub lahkuma. Talle ei lähe korda ka sõdalaste elud, kellede eest teda saadetakse kuningate lahingusse. Lihtsalt Hollywood on kohustuslikus korras omad näpunäited andnud. Mõõgahoop ja langeb vastaste parim mees. Pole mõtet pöörata pilku ja tunnistada seda nägupidi tolmu langenut. Vihase ja pettununa seisab ta vaenlase sõjaväe ees, tundes ennast mõttetuna. Ulata mu valitsuskepike oma kuningale, ütleb kaotanud kuningas. Ta pole mu kuningas.

Põrgupõhja Uus Vanapagan(eesti Nokia).
Tuleb maapeale, et inimese(eestlase) kombel õndsaks saada. Jumal on hakanud inimeses kahtlema ja vanapagan päästab meid, tehes tööd ja elades alandlikult kõigega leppides ja kõik kaotused vastu võttes.

Kreeklased on saavutanud läbi oma kultuuri ja kangelaste surematuse aga kusagil läänemere idakaldal elab rahvas, kes nende üle naerab, sest nad teavad et hoopis nemad on teistest pisut targemad ning tööd tehes ja lauldes saavad nad õndsaks ja päästavad seeläbi oma hinged kõige kurja ja kohutava käest.
Võibolla pole meil õigus ja meie arusaam elust on meie ahhilleuse kand.

Meie ja nemad

2012-05-10T14:46:00.000+03:00

Olen küll seda lugu juba rääkinud palju kordi, aga minu arust väärib see pidevalt ülerääkimist. Tegelikult tuleks seda lugu meile kõigile raadiost igal hommikul kohustuslikus korras ette lugeda, ehee:))

Kunagi, ilusatel 90ndatel väljusime koos ühe tasase ja malbe sekretärineiuga firmast ja pöördusime ümber maja nurga ja üle tänava, et parklasse minna. See oli selline “pimenurk” kus ülekäigurada polnud, kuid mida kõik olid harjunud kasutama, et võimalikult otse parklasse jõuda. Läheneva auto juht reageerida ei jõudnud, ning napilt õnnestus meil kohale tarduda, et mitte alla jääda.

Tasane tüdruk muutus hetkega kiiskavate silmadega kiskjaks: “Kuradi värdjas, sa ei näe, et inimesed kõnnivad siin või?” olid umbes tema sõnad, mis ta autole järele saatis.

Ok. Läksime edasi. Jõudsime parklasse, kus tema istus oma auto rooli, mina kõrvale ja sõitsime parklast välja. Kuid siis astus ootamatult meile ette jalakäija – täpselt samasse kohta olime jõudnud – tulime nüüd ise autoga ja maja nurga tagant astus ette inimene, nagu meie 10 minutit varem olime tulnud.

Pidurid blokki. Ja ropp oli see sõim, mis tuli tüdruku (autojuhi) suust: “Kas sa ei näe, et siin autod sõidavad! Mida sa, loll, ronid siia teele?!”

Midagi ei juhtunud – jalakäija ehmus ja lasi meid läbi.

Kuid tüdruk ei saanud edasi sõites aru, mida ma naeran. Tõesti! Isegi, kui ära seletasin – me olime ju ise natuke aega tagasi sellesama jalakäija rollis – ta ikkagi ei taibanud. Ausalt. Need mõlemad juhtumid olid tema jaoks nagu 2 täiesti erinevat sündmust: Juhtum 1 – värdjas autojuht. Juhtum 2 – värdjas jalakäija.

________

Eile sõitsin ma jalgrattaga Tallinna kesklinnas. Tüütu oli sõita. Nii kuradi palju neid neetud jalakäijaid kõnniteedel. Ja ratturile ei tahtnud nad üldse teed anda. Jäid pidevalt ette. Kuradi koperdajad! Miks te nii kaootiliselt peate liikuma? Kas ühtlaselt kõndida ei saaks? Et rattur saaks ilusti arvestada oma trajektoori. Sina, pensionär, võiksid üldse kodus istuda, selle asemel, et siin liiklust takistada. Ja sina, ema oma titekarjaga, samad sõnad - milleks on vaja väikeste lastega kõnniteele ronida! Istuge kodus või jalutage kusagil metsas!

Õhtulehe maja juures ülekäigurajal vänderdades ja ühele joogisele tropile peaaegu otsa sõites tuli meele, et ma ise elasin-kooberdasin siin kesklinna piirkonnas peaaegu 15 aastat. Ja tänavail lonkides (ning suuri mõtteid mõeldes), vihkasin ma kõige rohkem just neid kuradi jalgrattureid - mida kuradit nad peavad siin kõnniteel sõitma?! Närvidele käib! Kui väga vaja, sõitku sõiduteel, aga ärgu ronigu siia, minu - jalakäija territooriumile!

________

Tagasi jõudes vaatasin saadet Prantsusmaa valimiste kohta. Säästupaketi teema. Prantsusmaa ca 3000 euro suuruse keskmise palgaga kodanikud ei olnud rahul - kuidas nii saab elada? Nii väikese raha eest! MEIL ei ole küll võimalik enam midagi kärpida - kärpige kusagilt mujalt!

Pärast arutati veel Kreeka probleemi. Kreeklased olid lausa marus. Misasja!?! MEIL on niigi uskumatult raske elu! Võtke see raha parem kusagilt mujalt!

Jah, ega Kreeklastel tõesti kerge pole, nad ju...

Mu mõttelõnga katkestab õuest kostuv ärritunud naisehääl. Mis seal toimub? Lähen akna peale vaatama.

Naabermaja naisterahvas on tulivihane tüübi peale, kes oma auto on just parkinud. Tüübi protestide peale läheb naise hääl veel valjumaks ja vihasemaks - SIIA ei tohi ta parkida! Tal pole õigust! Mingu, parkigu kohe kuhugi mujale! Tüüp ajabki lõpuks porisedes oma auto 50 meetrit tagasi teise maja ette, mille aknal pahast naisterahvast ei paista.

Uskumatu, kuid fakt!

2012-05-06T16:32:00.001+03:00

Eestis on hakatud näitama saateid maailmaprobleemidest! Nagu wtf! Siiani oleme ju olnud muust maailmast eraldatud saareke. Milleks meile sellised teemad? Kuid tundub, et keegi on seal Rahvusringhäälingus hulluks läinud ja kavasse on võetud erinevad kaasaegsed dokumentaalfilmid.

Pole küll ise neid konkreetseid näinud ning ei tea kvaliteedi osas sõna võtta, aga oma silm on kuningas. Igatahes müts maha selle hulljulge ees ERRist, kes “tembuga” hakkama on saanud!

Siin on kava:

6. mai
ETV2 kl 19.45 - 00.00 - neli filmi järjest:

Mesilaste kadumine
(USA, 2009) Meie ökosüsteemi ja toiduvaru üks alustalasid, mesilased, on kogu planeedil salapärasel kombel kadumas. Nad lihtsalt haihtuvad oma tarudest ja keegi ei oska öelda, miks.

Unistuste maa (kordus laupäeval kell 14.30)
(2009) Film maast, mis seisab ristteel. Islandit on rikkalikult õnnistatud puhta hüdroelektri- ja geotermaalenergiaga. Paraku tõmbab puhas energia ligi saastavat tööstust ja rahvusvahelisi korporatsioone. Islandi valitsus käivitas megaprojekti – Euroopa suurima tammi ehitamise, kindlustamaks suurkorporatsiooni Alcoa alumiiniumitehaseid odava elektriga. Seda tehti majanduskasvu ja uute töökohtade nimel. Nüüd on Islandile jäänud suured võlad ja ebakindel tulevik.

Kõik, mis hiilgab (kordus pühapäeval kell 15.50)
(Tšehhi, 2010) Kui Tšehhi režissöör Tomaš Kudrna hakkas Kõrgõzstanis Tian Shani mäestikus filmi üles võtma, pidi sellest tulema tavapärane lugu, kuidas lääneriigid ekspluateerivad endist vaest Nõukogude vabariiki. Tegelikult paljastus keeruline kahepoolne sõltuvussuhe, kus Kumtori kullakaevandus oli kohalike elanike ainus lootusekiir. Filmi taustaks on 1998. aasta katastroof, mil Kumtori kaevandusest lekkis jõkke kaks tonni tsüaniidi, mis mürgitas sadu külaelanikke.

Toru (kordus laupäeval kell 15.30)
(Iiri, 2010) Suured energiakorporatsioonid saavad harilikult oma tahtmise. Kui naftahiid Shell avastab Iirimaa lääneranniku lähedal meres rikkalikud maagaasi varud, asub firma kiiresti tegutsema. Kavas on ehitada hiiglasuur torujuhe, et transportida gaasi läbi Rossporti linna sisemaale töötlemistehasesse. Paraku ei küsi keegi luba Rossporti elanikelt, kes pelgavad plahvatusi ja keskkonnaohte. Kohalike põllumeeste ja kalurite õigused satuvad konflikti ühe maailma võimsama naftakompanii huvidega.
Rahuliku piirkonna elu pööratakse pahupidi, kui kohale kutsutakse suur hulk politseinikke. Siis saabub maailma suurim torupaigalduslaev Solitaire ja riik käivitab turvaoperatsiooni tagamaks, et torujuhtme paigaldamine sujuks häirimatult.

8. mai, teisipäev
ETV2 kl 21.30 (kordus laupäeval kell 13.35)

Seitsme miljardi ema
(USA, 2011) Film murrab 40 aastat püsinud tabu, võttes vaatluse alla teema, mis kannustab üha tugevamalt tänapäeva keskkondlikke, ühiskondlikke ja humanitaarkriise – rahvastiku kasvu. Alates 1960. aastatest on maakera rahvastik kasvanud peaaegu kahekordseks, kuid sellest kõnelemine on muutunud poliitiliselt ebakorrektseks, sest sellega haakuvad väga tundlikud kõrvalteemad: majandus, usk, pereplaneerimine ja sooline ebavõrdsus. Ent loodusrikkuste kahanedes ei saa enam silmi sulgeda tõsiasja ees, et rohkem inimesi tähendab ka probleemide kasvu.

10. mai, neljapäev
ETV2 kl 21.55 (kordus laupäeval kell 14.05 ETV)

Kui puu langeb
(USA, 2011) Marshall Curry dokumentaalfilm ökoterroristideks tembeldatud puuembajatest, kes 1990. aastatel leidsid, et tavapärased meeleavaldused ja enda puude külge aheldamine ei anna soovitud tulemusi. Et nende sõnum selgemini pärale jõuaks, lõid nad radikaalse keskkonnaorganisatsiooni – Maa Vabastusrinde – ja hakkasid põletama saeveskeid ning muid keskkonda kahjustavaid ehitisi. FBI kuulutas rühma kõige ohtlikumaks terroriorganisatsiooniks USAs.

15. mai teisipäev

ETV2 kl 21.55 (kordus laupäeval 19. mai ETV kl 15.55)

Liha

Lihatoodang kasvab maailmas igal aastal, kuid paljud inimesed ei tea ikka veel, mis nende taldrikul on ja kuidas see on sinna saadud. Me sööme liha, kuid loomade tapmist justkui ei toimugi. Film on täis fakte ja arve, mis on esitatud selgete võrdluste ning mänguliste animatsioonidena, näitamaks liha liigtarbimise tagajärgi nii loomadele kui maakerale.

17. mai, neljapäev
ETV2 kl 21.55 (kordus laupäeval 19. mai ETV kl 15.00)

Õitsev äri
(2009) Rahvusvahelise lilleäri telgitagused. Suured lilleistandused Naivasha järve kallastel Keenias on orjastanud kohalikud elanikud, mürgitanud kalad ja kuivatanud ära maa. Suur osa roositoodangust saadetakse Hollandisse. Lillekasvatajate trööstitu saatus ja elu muutuvad järjest võimatumaks.

Tänane "vale otsus" on homne hitt

2012-05-02T16:50:00.000+03:00

Töötades mingi projekti kallal, puutume kogu aeg kokku inimestega, kes ütlevad: “Meil siin nii ei tehta! See ei sobi! Turundusosakond on kindlaks teinud, et see ei müü! Tee oma “jama” ringi! Selliseks, nagu peab!”

Kallid tegevjuhid, direktorid ja osakonnajuhatajad! Te olete koolitatud ja teate - tuleb analüüsida, kontrollida, veelkord analüüsida, veelkord kontrollida ja võtta vastu otsus. Meie, lollid, koolitamata mesilased peame aga õppima vigadest.

Võiks minna juba algusse tagasi, näiteks selle mehe juurde, kes kunagi keskajal “mingisuguste magnetitega” jamas ja kelle peale ta naine äärmiselt vihane oli, sest tema tark mees, selle asemel, et taotleda kõrget kohta õukonnas, saada head palka, naise-laste eest hoolitseda ja elus edasi jõuda, istus enamuse ajast oma vastikus, lehkavas, igasugu mõttetut kraami täis töökojas oma jubedas kitlis ja “nõidus”.

Edasine lugu on teada - me kõik saame tänu sellele mehele nautida soojust, valgust, televisiooni ja kiirsööki, mida pakub elekter.

Kui “American Chopper” 2003 aasta alguses launchiti, siis pidi sellest saama saade, kus räägitakse mootorrataste ehitamisest. Niimoodi Paul Seenior selle allkirjastas ja filmijad oma väiksesse, tundmatusse töökotta lasi.

Pärast, kui kujundajad aga filmitud “toorest” materjali üle vaatasid, surusid nad produtsentidele peale, et sisse peaks minema ka lõigud isa-poja omavahelistest suhetest. Kuidagi neil see õnnestus, ja kogu ameerika nägi ka kõike muud, mis tsikliehitamisega kaasas käib - tülisid, vaidlusi, möla, ropendamist, laiskust, hilinemist.

Isa, Paul Seenior, oli räigelt vihane telekanali peale, kui esimest korda saadet nägi. Karjus. Sõimas. Ähvardas.

Kuni hakkasid tulema kommentaarid saatele...

Vaatajad leidsid, et tegemist võib olla ühe lahedaima realityga - aus, ehe, vahetu! Täpselt nagu meie - nagu minu isa-poeg-vend-sõber-abikaasa! On laisad. Jäävad hiljaks. Süüdistavad. Valetavad. Kisuvad riidu. Kuid lähevad siiski edasi. Super!

Edasine lugu on teada - sellest sai üks edukamaid reality-sarju.

Tulles tagasi loo algusse - ära jäta jama! Jama edasi! Sinu “loll idee” ongi enamasti kõige õigem!

Taksojuht

2012-05-01T16:48:00.000+03:00

Ma ei mäleta täpselt, mis oli selle kunagise Nõukogude Eesti ajakirja “Noorus” võistlustöö pealkiri, aga see lugu ei tohi unustusehõlma kaduda. Kes iganes sa autor(-üliõpilane) olid aastal 1982 või 1984 või 198misiganes - RESPECT!

Sinu lugu “puudutas”, oli ehe, vajutati mällu.

Adapteerin mälu järgi ja lihtsustan.
See ei ole otsene tekst! Räägin lihtsalt loo edasi:

__________

Haiglasse sattus taksojuht, kes oli juba vanaks jäämas, hilises keskeas (süda?), kes ei olnud oma elu võibolla kõige õigemini elanud, kel olid teatud kahetsused või kahtlused, nagu inimesel enamasti ikka, kuid kes teadis kindlalt - midagi oli ta elus siiski õigesti teinud.

Ta oli päästnud noore inimese. Lapse. Tuleviku. See mõte oli talle andnud jõudu juba viimased 15-20 aastat, pärast seda, kui ta oli tapnud inimese.

Kunagi, aastaid tagasi, oli tema takso ette jooksnud noor, 8-12 aastane poiss. (Ei tea, kust ta nii märkamatult ilmus!) Ning tema, taksojuht, oli sunnitud olnud tegema kiire valiku - et mitte last alla ajada, keeras ta järsult teisele poole teed, kus samal ajal kõndis hallis ülikonnas kaabuga vanahärra...

Kohtus selgitas taksojuht, et kuna tal oli valida - noor või vana inimene, siis - vanal inimesel on elu juba elatud, noorel aga kõik alles ees. Ta tegi valiku.

Surma saanud halli ülikonnaga teadlase vana naine sellele kohtusaalis vastu ei vaielnud. Ta pühkis pisaraid möödunud kooselu mälestades ja ei soovinud taksojuhile mitte mingeid kõrgemaid karistusi. Ta mõistis. Tema ja tema mees olid juba nagunii vanad ja ükskord pidi see ju juhtuma.

Ka teised mõistsid taksojuhi valikut. Ja kuigi seda auto ette jooksnud poissi kunagi leida ei õnnestunud, määras kohus tollal taksojuhile tahtmata tapmise eest väga kerge karistuse - kaks aastat tingimisi.

Nüüd, hilises keskeas, palatis lamades, mõtles taksojuht sellest poisist, elust, mille ta oli päästnud. Kes ta on? Kas võibolla see noor poliitik, kes teleekraanilt meile niivõrd positiivseid mõtteid sisendab? Või siis see andekas, tootmise täiesti uuele tasandile viinud tööline seal tehases? Või, miks ka mitte, kosmonaut, keda just praegu, enne lendu, viimast korda testitakse?

Taksojuht tundis end, hoolimata südameprobleemidest, hästi. Ta oli andnud oma panuse tulevikku. Tehes õigeid valikuid. Võimaldades noorusel kasvada ja elada.

Sättides end mugavamalt tilgutite ja rõhksidemete all lamama, vaatas ta akna taga varblaste sehkendamist, kui ootamatult toodi tema siiani üksiolemise intensiivravi-palatisse õdede ja sanitaride kaskaadi saatel teine patsient.

Baarikaklus. Puruks löödud pudel. Sihiti kõri, aga pihta saadi ainult näole. Õmblused. Kaks kirurgi ja kuus assistenti töötasid neli tundi ja veri saadi pidama.

“Eheee,” rõõmustas turske koljat, kui lõpuks ärkas (alkoholilõhn oli jätkuvalt tunda kogu palatis), “Olen õnnesärgis sündinud!”

“Õde, õeke,” röökis õnnesärklane, “Hei, naised, ruttu! Andke mulle veel natu seda imevedelikku!” Õde tuli ja tegi süsti.

“Nonii, palju parem,” kehitas sell oma tursket higist leemendavat keha ja pöördus siis taksojuhi poole, “Uskumatu, et ellu jäin, eks ole! Aga mu elus ongi algusest saadik kõik uskumatu olnud. Näiteks juba lapsena, kui poistena mängisime seda mängu, et kes julgeb takso eest ära hüpata. Olin tollal 9 aastane ja kargasin nii viimasel hetkel takso ette, et see pani üldse teisele poole teed hunnikusse. Sõitis veel mingist teadlasest üle või nii, nagu pärast ajalehtedes kirjutati. Ja siis veel ...”

“Jää vait!” ütles taksojuht.

“Heh, ei usu vä?”, üritas tüüp ennast püsti ajada, “Ausalt! Pärast kohtus veel see taksojuht seletas, et päästis noore elu või midagi taolist. Igatahes - kinni teda ei pandud. Kui muidugi …”

“Jää juba ükskord vait!” käratas taksojuht.

“No ei usu ikkagi või?” läks habetunud tüüp puhevile, “Aga seda ongi raske uskuda, hehee - ma olen õnnesärgis sündinud! Einoh, kui seda taksojuhti praegu kohtaks, ma ütlen - pudelist poleks kahju!”

limbo

2012-04-30T22:13:00.002+03:00

Üks blogija kasutas oma pealkirjas sellist sõna. “limbo”.

Ah, limbo on lihtsalt üks tants, kus peab ebamugavas asendis toika alt läbi põnglema...
________

ei ole! - limbo on see, kui sult oodatakse ülestunnistust “kogu jumala ja inimkonna vastases kuriteos” ja sind pannakse niiskesse kivikindlusse sellisesse kambrisse, kus sa ei saa ei püsti tõusta ega pikali visata, ei üleval olla ega magada, seal sa kannatad, kuni nõrked...
________

jama! - limbo on lihtsalt vahepeatus nende jaoks, kes surid ilma pattu kahetsemata. (Pärast nad ikka mõistetakse õigeks... ju...) (jumal tahtis nii).
______

ei! - limbo - see on une ja ärkveloleku vaheline staadium? Olete tundnud, kui õudne on, kui ei saa ennast liigutada? Ja rõve, rohekaspruuni limaga kaetud koll läheneb? ...
______

Eh, lapsed!

limbo on hoopis midagi muud tegelikult...

P. S. limbo pole see, kui sul pole kellegiga rääkida. Limbo on see, kui sul pole kellegi peale mõelda.

Apocalypse not now (vol 3) - Aatomik, Okeaniidid ja seitse pöialpoissi

2012-04-22T18:37:00.000+03:00

vol 1 ja vol 2

Lapsepõlves sai loetud juttu Aatomikust - Nõukogude Teadlase laboris sündinud tegelasest, kellel oli uskumatult suur jõud ja kes aitas selle oma erakordse jõuga Nõukogude inimeste elu veelgi paremaks muuta. Toota elektrit - soojust ja valgust, hoida töös laevu ja tehaseid. Muidugi tahtsid mere taga elavad pahad Jõmmid Aatomikku endale saada, nad püüdsid ta kavalusega (ilusa kuldsete juustega Raadiolaine abil) kinni ja panid pommi sisse, et sellega ähvardades maailma üle valitseda. Kuid Aatomik surus Jõmmide pommi katki ja tuli tagasi õigete inimeste juurde, et neid aidata ja nende heaks töötada.

Vot sellist positiivset muinaslugu lugesin lapsepõlves. Ja meeleolust kantuna (ning püüdes kummutada süüdistusi selle blogi läbinisti negatiivsusest) räägin teile nüüd samuti ühe ilusa, positiivse, tänapäevase muinasloo Aatomikust, Okeaniididest ja seitsmest pöialpoisist.

Et lugu veelgi ilusam tuleks, siis lepime kokku, et püsime elektritootmise juures, sest autodest, lennukitest ja lihast võime me ju iga kell loobuda (onju?), kuid elekter on vajalik külmkapi, mikrolaineahju ja televiisori töös hoidmiseks. Elektrita ei oleks elu ja selles vallas on eriti just viimastel aastatel toimunud palju positiivset.

Näiteks on uute alternatiivsete taastuvenergiate kasutamine möödunud 6-7 aasta jooksul kasvanud 10-60% aastas, moodustades juba lausa 3% maailma elektritarbimisest. Lisame siia hüdro- (16%) ning tuumaenergia (14%) ja saame 33%. Ilus!

Headel teaduseonudel on koguni plaan kogu maailma vajatav energia saada aastaks 2030 taastuvenergiast ning fossiilkütuste tarbimine üldse välja suretada. Like how cool is that!

Kuidas nad seda teha kavatsevad? Nad loodavad mitmete erinevate abiliste peale.

Aatomik - olen ise väike, kuid mu jõud on suur

Tänapäeval on 30 maailma riigis elektritootmisel käigus 440 tuumareaktorit koguvõimsusega 372 GWe. Ehitusjärgus on praegu üle 30 uue reaktori koguvõimsusega üle 26 GWe. Lisaks on kindlalt otsustatud või juba tellitud 94 reaktori ehitamine koguvõimsusega rohkem kui 100 GWe, mis moodustab veerandi praegu olemasolevast.

Kõige rohkem reaktoreid töötab Ameerika Ühendriikides (104), järgnevad Prantsusmaa 59 ja Jaapan 55 reaktoriga. Tuumaenergia suurima osana kogu oma elektrist toodab Prantsusmaa - 78%.

Tuumavabad piirkonnad on piirkonnad, kus ei ole ei tuumarelvi ega tuumaelektrijaamu.

Tuumavabad piirkonnad on näiteks Austria, Austraalia, Eesti, Läti, Island, Taani, Uus-Meremaa.

Okeaniidid - ilusad asjad on rasked (Difficilia quae pulchra)

MACRO, MICRO ja PICO:
Hüdroelektrijaamad Hiinas (üleval),
Vietnamis ja Kambožas.

Titaanide Oceanuse ja Tethyse 3000 tütart on inimestel abiks olnud juba sajandeid enne meie aega, kui vanas Kreekas-Roomas võeti kasutusele esimesed vesiveskid. Jõgede ja järvede valitsejate-nümfidena on nad hüdroelektrijaamu töös hoidnud 1878 aastast alates, kui aitasid inglise töösturil William Armstrongil valgustada ühe elektripirniga tema kunstigaleriid.

Ehkki hüdroelektrijaamade ehitamine on aeganõudev ja kallis, on kord juba valmis ehitatud jaama ülalpidamine odav ning ei tekita mingeid kahjulikke jäätmeid ega paiska atmosfääri peaaegu üldse kasvuhoonegaase.

Mikro-hüdroks kutsutakse installatsioone, mis toodavad elektrit vähem kui 100 KW. Näiteks paarile majapidamisele või väikesele kogukonnale.

Pico-hüdrod on installatsioonid mille võimsus on väiksem, kui 5 KW. Selle võimsusega saab toita näiteks mõned elektripirnid, TV ja raadio paari maja jaoks.

Eesti Energiale kuuluv Linnamäe hüdroelektrijaam on Eesti suurim hüdroelektrijaam, mille võimsus on 1,1 MW ning maksimaalne elektrienergia toodang on 7 GWh aastas, millega on võimalik elektriga varustada ligi 3000 majapidamist.

Tuulepoiss - hea küll aga paha ka

“NOT IN MY BACK YARD”: paljude
tuuleparkide rajamise peamiseks takistuseks
saab kohalike inimeste vastuseis.

Kõige rohkem tuulikuid on Saksamaal, kus saadakse kõige suurem osa maailma tuuleenergiast. Taanis saadakse tuule abil tervelt 21% riigi elektrienergiast. USA California osariigis asub maailma suurim tuulepark, mille koosseisus on ligikaudu 14 000 tuulikut, mis toodavad ligikaudu 1,2% osariigi elektrienergiast.

Eestis on kümmekond tuuleparki.

Hiina on hakanud usinalt tuulegeneraatoreid tootma. Tuuleenergia kasutamine kasvab ca 30% aastas. Ja kõik leiavad, et see on tore... aga...

...ainult siis, kui te need kuhugi mujale üles panete.

Päikesepõnn - nii ligidal ja ometi kättesaamatu

MMMMM...: Päikseselisel päeval tabab
ühte ruutmeetrit ca 100 W energiat.

Päikeseenergia võiks 50 aasta pärast pakkuda enamuse maailma elektrivajadusest, unistab Rahvusvaheline Energiaagentuur.

No miks ka mitte, arvestades, et ühe tunni jooksul tuleb päikeselt maale rohkem energiat, kui me kasutame terve aasta jooksul.

Ühe aasta jooksul aga saame päikeselt sellise energia, mis on kaks korda rohkem, kui siiani kogu ajaloo jooksul fossiilkütustest saadud energia kokku.

Nii et - teoreetiliselt on probleem lahendatud. Nüüd vaja veel ainult kedagi, kes musta (lihtsa) töö ära teeks ja need triljonid pisikesed elektronid kinni püüaks.

Vanahärra Biomass - uus on unustatud vana

HAKKA AGA PIHTA: Kobi kontorist välja,
haara oma keedetud-makaroni-sõrmedega
kirves ja... puhka natuke.

Taimed salvestavad päikeseeneriga fotosünteesi kaudu endasse ning vallandavad selle uuesti põlemise kaudu. Biomassi võib selles mõttes kutsuda looduslikuks patareiks.

Biomassi all mõistetakse taimset materjali, mis on põletamiseks pisavalt kuiv. Siia kuuluvad puiduhake ja -jäätmed, energiamets, saepuru, põõsastaimed, pilliroog, põhk, turvas jne.

Lihtne, eks ole?

Mr Biokütus - kui ei ole surmatõbi...

GREEN IS GOOD: Mõõgad traktoriteks,
põllud etanooliks.

Biomassi töötlemisel saadakse biokütus, nagu näiteks biodiislikütus, bioetanool, taimeõli, bioeeter, biogaas jne - erinevaid vedelikke ja nimetusi on palju, kuid eesmärk üks - et me jumalapärast ei peaks oma kallistest neljarattalistest pereliikmetest loobuma.

Ja veel - biokütused ei saasta atmosfääri. Nende põletamisel vabaneb süsihappegaas, mis äsja oli ta enda kasvamisel atmosfäärist võetud; seetõttu ei suurenda biokütuste tarvitamine süsihappegaasi kogust atmosfääris.

Kõige suurem biokütuste programm on praegu Brasiilial - 18% autode kütusest tuleb suhkruroost toodetud etanoolist. Kõige rohkem toodab biokütust aga USA. Need mõlemad annavad kokku ca 90% maailma biokütuse toodangust.

Biokütus moodustas 3% maailma transpordi kütusest aastal 2010.

Geotermiline Gnoom - liiga kaugel, et olla tõsi

TASUTA SAADUD? Kahjuks mitte. Jooksvad
kulutused energia tootmisele ja transpordile
on üsna kõrged, sest tarbimispiirkonnad
jäävad tootmiskohtadest sageli kaugele.

Geotermiline energia on Maa siseenergia. See on maapõues peamiselt looduslike radioaktiivsete elementide lagunedes tekkiv ja aegade jooksul kivimitesse salvestunud soojusenergia.

Maasisest energiat on raske kätte saada seda saab kasutada vaid piirkondades, kus soojusvoog lähtub vähemalt mõne kilomeetri sügavuselt.

Kuigi geotermaalenergiat leidub ulatuslikul alal, kasutatakse seda vaid vähestes riikides: USAs, Islandil, Itaalias, Prantsusmaal, Jaapanis, Filipiinidel, Uus-Meremaal jm.

Suur on geotermaalenergia osa Islandi energiabilansis, moodustades umbes 40%.

Loodetel Kiikuja - nii poolt kui vastu

LIHTNE, ROHELINE, ILUS:
Rahadest (tasuvusest) räägime hiljem.

Loodete energia vabaneb mere taseme muutumisel tõusu ja mõõna ajal.

Loodete energia eelis võrreldes tuule- ja päikeseenergiaga on tõusude-mõõnade parem etteennustatavus.

Läänemeremaades, sealhulgas Eestis välistab loodete energia kasutamise Läänemere suletus, mistõttu on tõusu ja mõõna ulatus väga väike. Loodete energia on kõige suurem lahtedes, mis avanevad otse ookeanile.

Surfaja Smurf - kõiki võimalusi tuleb analüüsida

PESAMUNAD: Suht uus teema ja erinevaid
mooduseid lainetest energiat kätte saada
on arendamisel palju.

Lained tekivad tuuleenergiast, mis nii mõneski kohas maailmas puhub piisavalt järjekindlalt, et tekitada püsivat lainetust.

Ometi on lainetest äratasuva energia saamine tehniliselt veel suht keeruline, sest seda tuleks koguda suurelt pindalalt.

Kuid erinevat tüüpi laineelektrijaamad on mitmes riigis siiski töös ja arendamisel.

No nüüd saigi vist üles loetud põhilised karakterid selles algavas, teaduse ja tehnoloogia muinasloos. Loodetavasti saame paarikümne aasta pärast öelda:

And they lived happily ever after...

järgneb...

Today I'm Wearing This

2012-04-20T00:35:00.000+03:00

Helistas üks sõber ja tundis muret, et see blogi siin kipub nagu liiga masendavaks minema. Et ei tahagi seda külge enam eriti avada - milleks enda tuju veelgi süngemaks teha?

Hulkur Mad vaidleb vastu. Seda enam, et mõned aastad tagasi oli ta helistajaga, võiks öelda, et suht samast klassist - hommikust õhtuni tööl olles, korralikku palka teenides, endale üht-teist lubades.

Vaata, kallis sõber, masendavaks olen mina nüüd, juba mitmendat aastat “kolmandas Eestis” elades, hakanud pidama hoopis teistsuguseid asju, kui varem.

Mõtlesin selle üle, kui sõitsin täna mööda mereranda, metsateid, hingeldades, vastu tuult raskeid käikudeta jalgratta pedaale sõtkudes, ning meenus midagi sellest endisest elust. (Ei mäleta, kas olen sulle seda lugu rääkinud?)

_________

Tookord, olles just ühe olulise projektiga valmis saanud, taipasin ootamatult, et käes on ju suvi. Ja juba tükk aega vist.

Ei mäleta täpselt, kuidas seda märkasin - vist nägin Delfis pilti päevitavatest naistest, aga meenus, et ma pole arvatavasti juba 2 või 3 aastat rannas käinud. Ega ujunud ka, kui “purjus peaga saunatiiki” mitte arvestada.

Kuigi olin jällegi ca 30 tundi järjest kontoris tööd teinud (kiire-kiire projekti viimased-viimased viimase hetke parandused) ja muidugi magamata, otsustasin siiski minna. Sest, mine tea, homme-ülehomme võivad juba uued projektid kukil olla. Praegu aga täitsa haruldaselt vaikne mailbox ja järgnevate päevade kohta ilma ühegi eeventi ja do-doota iCal.

Ostsin Stockmannist ujumispüksid ja Black Labeli (et energiat saada) ning Tulika takso sõidutas mind Pirita randa.

Vau! Milline ere päike! Ja kui räigelt palav siin on! Uhh! Magamata ja rampväsinud kehast voolab liitrite kaupa higi mööda hallikat-lumivalget kontoriroti nahka.

Panen ujukad jalga ja külitan kusagile keset plaaži. Black Label on ilusti tagi varrukas peidus - niimoodi rüübates ei häiri avalikku korda.

Naisi on tõesti palju. Mega-palju! Kogu rand tihedalt täis. Üks napimates bikiinides, kui teine. Kõhuli päevitavad üldse topless...

... silmad tahavad kinni vajuda. Võtan varrukast suuremad lonksud, et erksamaks muutuda...

Äh?!... Mis?... Krt, magama olen jäänud. Vist mitmeks tunniks koguni. Nahk on tulikuum. Surin on soontest kadunud. Suus on vastik kuiv läppunud maitse. Kiirelt üks lonks. Ähh...
Suits ette. Pea hakkab ringi käima. Silme ette tuleb pilt teises linna otsas asuvast voodist üürikorteris.

Komberdan bikiinides naiste vahel laveerides vaevaliselt mööda vastikut, tulist liiva, Pirita silla poole tagasi. Seal seisavad taksod, mu alatised päästeinglid...

_________

Jah, olid vast ajad need majandusbuumi aastad. Ajad mida sina, kallis sõber, vist tagasi igatsed? Mina mitte.

Kuid vaevalt sa mind mõistad, vaadates sealt ülevalt kõrghoone klaasaknast.

Seepärast soovitan sul teha ühe hullumeelse tembu ja lülitada telefon välja. Mitte “silence” vaid kohe täitsa kinni. Arvutile “shut down”. Auto las jääb sinna klaasmaja keldrikorruse parklasse.

Ja mine, nagu täna minagi, üksinda kusagile eraldatud kohta looduses. Vaata merd või lagendikke või metsarada. Luba tuulel enda mõtted minema kanda. Kuula seda vaikust. Ning lase siis kogu oma elul silme eest mööda joosta.

Usu mind - sa avastad, nagu minagi, et kõige mõttetumad etapid su elus on olnud need, kus sa olid “edukas”.

Kas majanduslanguse 3 staadium?

2012-04-18T13:04:00.000+03:00

Paar kuud tagasi, kui dr Mad pani kirja majanduslanguse viis staadiumit, siis diagnoosis ta ühtlasi hetkeseisuks 2 staadiumi - kauplemise.

Kuid praegu, lugedes Telhvis ilmunud loo “Mida kaotad, kui saad palka ümbrikus?” kommentaare, tundub, et varsti on vist aeg “reitingut tõsta”.

Artikkel meelitab präänikuga, loetledes kokku hulga hüvesid, mis ootavad korralikult makse maksvat kodanikku.

Teise nurga alt läheneb tänavatel maksuameti kampaania, hoiatades inimesi, millest nad ilma võivad jääda, kui maksudest kõrvale hiilivad.

Sellest kampaaniast on kirjutanud ka üks blogija.

Kuid hoolimata nii piitsast kui präänikust on kommentaatorid (ja järelikult ka paljud teised, need, kellele on mõeldud MTA kampaania tänavatel), teist meelt.

Enamus on öelnud (ja plussmärkidega kiitnud) arvamusi, et präänikud on naeruväärselt väikesed ja tulevane pension lausa puhas pettus. Mitte mingit häbi ei tunta enam ümbrikupalga eest töötades, sest “kaotada pole enam midagi”, iga sent on arvel ja hüvesid tavainimene nagunii ei näe (haigekassakindlustusega ootad teatavasti mitu kuud tõsisema probleemiga arsti juurde pääsemist).

Selles kommentaarumis on aimata juba üldist vastalise meeleolu kasvu ja kodaniku-tunde kadumist.

Pensionile ju noorem rahvas nagunii ei saa, milleks siis praegustele penskaritele maksma peaks?

Küll on alles halvad ajad

2012-04-17T02:15:00.000+03:00

Kuningannadel ei ole jalgu.
Vladimir Neff. Tšehhi.

Lugedes uudistekanaleid, blogisid (ka enda oma:)) ja kommentaare tuli meelde lõik lemmikraamatust, mida üks sõber kommenteeris kunagi nii: “Irw, kui hästi öeldud - see jutt on käinud alates inimese ilmumisest siia planeedile.”

_______

Nagu kergesti võib taibata, langes Petri sündimise aeg aastasse 15++ või vahest 15++, kui mitte koguni aastasse 15++, millal, kuivõrd tavaline mälu nüüd meeles peab, prantslane sõdis hispaanlasega, kes, kuivõrd me selles virvarris orienteerume, pidas sõda jällegi türklasega, kes võitles ungarlasega, päris meie lähedal, nii et meie maal põhjustas see hirmu ning kisa, sellal kui itaallane oli nugade peal prantslasega, kes kaitses end inglase vastu, ja poolakas lõi lahingut tatarlasega ja sakslane ihus hammast taanlase peale, kusjuures katoliiklased sõimasid protestante ja protestandid katoliiklasi, ja mil katkutaudid vaheldusid rõugeepideemiatega ning mil maa närbus põua käes ja mil ta ei kandnud vilja pidevate vihmasadude ning üleujutuste tõttu ja inimesed ägasid pidevalt kasvava maksukoorma all, nii et kõik kuulutasid ühel häälel, et nii viletsat sajandit pole veel ealeski olnud, ja mida on läbi teinud see põlvkond, seda polnud seni mitte keegi läbi elanud.

Võllamägi

2012-04-15T21:00:00.003+03:00

Swedbanki peahoone kontor avatakse hommikul kell üheksa. Kiirustan, et vormistada oma kehtivuse kaotanud krediitkaart ümber väikelaenuks, muidu tuleb mul üsna suur summa koheselt tasuda. Seda mul aga kusagilt võtta pole. Tagajärjed ...?! Täna on viimane päev. Eile maksin võla 80 euri ja konto nullis, et saaks üldse lepingut sõlmida. Kõik on korras, kuid siiski närib sees.

Liigun vastu tuult mäest üles. Paremat kätt asub Polütehnikum, endine timuka maja ja vasakul kino Kosmos ehk kunagine Vaestepatuste tänav, mida mööda hukatavad võllamäele toodi. Swedbanki peamaja on aga koht, kus raiuti päid maha. Astun uksest sisse mõeldes, mis minuga siis tehakse kui ma oma võlga ei suuda ära maksta.

Pangateller teatab mulle, et kontol on võlgnevus 80 euri ja lepingut vormistada ei saa. Mis!! Eile maksin ära!! Selgub tõsiasi, et täna hommikul oli kukkunud mu kontole uus miinusmärgiga summa. Teller kaob pooleks tunniks võlanõustaja juurde. Olen suures jamas. Pean tänase tööpäeva jooksul leidma rahasumma, et pääseda rattale sattumisest.

Süütan sigareti. Mõtisklen.
Lisaks pea maha raiumisele kasutati siin veel mitut inimese tapmise tehnikat: murti kondid ja seoti vankriratta külge surma ootama, maeti elusalt ja poodi. Seisan tänaval silmitsedes seda maja ja mõtlen, et swedi logo võiks olla hoopis kolm võllatorni põikpuudega. Jube kant. Seal samas sada meetrit edasi asub kohtumaja, irw. Kes siukese võllanalja küll välja mõtles, et just siin peaks see õiguse mõistmise tempel asuma. Jumala õige koht. Kurat ma elasin ise ka siin kaks aastat tagasi. Brrr! Siia on maetud ju mitu sajandit kõik hukatud. See koht on võigas surnuaed. Kas seal kus oli minu maja maeti näiteks neid inimesi elusalt? Igaljuhul sel majal olid omad lood, mida mulle rääkis selle maja ainuke püsielanik, kes seal terve elu oli elanud. See kõlas umbes nii:
Kolmandas korteris tapeti see inimene, viiendas joomingu käigus tapeti teine, seitsmendas tüli käigus kolmas aga ära muretse sinu korteris pole kedagi tapetud. Sinu korteri eelmine omanik poos ennast supiköögis üles. Tänan lohutamast. Jah, ses majas polnud püsielanikke kunagi olnud, enamasti kriminaalse taustaga kontingent oli sealt alati läbi käinud. Samas selle paiga eripära arvestades võiks nendele surmadele teistsuguse mõõtme anda. Hea, et sealt lahkusin, seda küll rahalistel põhjustel. Kurat aga just natuke aega tagasi siin samas elas ju Mad. Ei tea, kas ta seda tausta teab. Mina hakkasin selle vastu huvi tundma just paar nädalat tagassi kui kuulsin selle kandi võllamäe olevat.

Hakkan helistama, küsin inimestelt laenu. Kellelgi pole. Kuu lõpp. Küsin tööjuurest veelkord avansi. Raamatupidaja ei jõudvat, peab kohe kuhugi ära sõitma. Niisiis, silme ette tuleb aeg kaks sajandit tagasi:

Kõledas kevadtuules musta trööstitu maastiku kohal mäekünkal võllatornid poodutega, vankriratastel valudes piinlevad surijad, kusagil maa-all viimseid hingetõmbeid tegevad inimesed, surnuaed auku aetutega ja seal mäe all sada meetrit eemal teeb timukas oma majas ahju alla tule ning rüüpab veini.

Aga mina. Minul on veel lootust, raamatupidaja oli siiski raha üle kandnud. See neetud 80 euri. Pool kaheksa õhtul jõuan pärast pikka tööpäeva veel lahti olevasse swedi kontorisse kaubanduskeskuses. Pangateller on segaduses. See ümbervormistamine on keeruline ja kõrgematel ametnikel ja võlanõustajatel tööpäev lõppenud. Hakkame koos neid punkte läbi võtma ja kalkulaator käes liidab ta summasi, lahutab ja arvutab protsente lõpuks tuleb kokku õige summa. Võlg saab ümbervormistatud väikelaenuks kõik läheb läbi. Tagatipuks tekib kontole pluss 80 euri. Mida? Kuuajane tagasiarvestus. Kurat, neetud 80.

Mis nüüd, seisan kaubanduskeskuse peatänaval pangakontori uksel. Peas hakkab kummitama
Eppu Normaali laulust read: „kohti laukaa ...“

Surnud seis

2012-04-13T02:15:00.000+03:00

Definitsioon: kolvi ülemist ja alumist piirasendit, kus kolb muudab oma liikumise suunda, nimetatakse vastavalt ülemiseks ja alumiseks surnud seisuks.

Kõige jubedamad kohad elus ongi need, kus saad aru, et tegelikult ei ole olemas neid prantsuse keeles laulvaid naisi.

90ndate keskel, kui vaatasin uut, enneolematut, Brooklyn Bounce energia-videot (vau, kus on alles rajud tsikid! Jee! Sexi! Foxi!), siis ütles õde mulle: “Häh, järgmine päev, kui video on valmis tehtud, siis seisavad need sinu “rajud tsikid” vanades kuluvates kusagil supermarketi järjekorras!”

Sain räigelt vihaseks ta peale. Mitte sellepärast, et ta nii ütles, vaid et sisimas teadsin - tal on õigus!

Ma ei tahtnud sellest mõelda, aru saada. See teadmine tõi mind jälle “kahe jalaga maa peale”, tegi mind vaeseks, võttis mult pelgupaiga.

Kukkusin valusa laksuga tagasi meie maailma. Surnud Seis. Sisemise Põlemise Mootori kolb jõudis alla, ning peatus hetkeks. Kõikusin kaaluta olekus. Ilma tugedeta, üksi keset tühja ja ääretut universumit.

Kohe pärast seda kihutab kolb hooratta survel muidugi edasi. Sisselasketakt. Survetakt. Töötakt. Väljalasketakt. Mootor töötab täiskäigul.

Kuid nende taktide vahel, maailmade piiril, on see neetud Surnud Seis, limbo, millest üle saamiseks on Sisemise Põlemise Mootoritel hooratas - pere, sõbrad, töö, armastus - hooratas, mis lükkab hetkeks surnud olnud inimese edasi, et ta saaks ennast taas leida mõne järgmise takti energia ja elu keskel.

Hooratas on sisepõlemismootori äärmiselt oluline osa - ta salvestab energia ja kasutab seda mootori edasise töövõime säilitamiseks.

Ilma hoorattata oleks sisepõlemismootori töö võimatu, sest ainult üks takt (töötakt - kütuse plahvatamine) tekitab energiat. Ülejäänud 3 on aga vajalikud selle ühe, kõige olulisema toimimiseks ja nemad saavad käigus olla üksnes tänu hoorattale.

Mis juhtub mootoritega, millel pole enam hooratast, oleme kõik näinud - need jäävad seisma, sumbuvad, lakkavad töötamast - alkohoolikud, üksikud vanurid, enesetapjad.

On väga oluline hoida kinni hoorattast - päästa vaalu, koristada prügi, teha bändi, tuunida bemme, kakelda vastasklubi vutifännidega, võidelda õigluse nimel, hoolitseda laste eest, ehitada maja, istutada puu...

Nii kaua, kuni töötab hooratas, niikaua ei ole universumis külm.

_______

Täna oli mul Surnud Seis. Haarasin meeleheitel kinni hoorattast. Trükkisin. Seadsin sõnu ritta. Lõin entereid. Parandasin sõnavigu. Kontrollisin. Kirjutasin ümber lauseid.

Hooratas tõmbab mind edasi järgmisse päeva.

Aatomi-Anne võitlused

2012-04-12T02:15:00.000+03:00

“Lähis-Ida on haaratud rahutustest, kütusehinnad kerkivad raketina, gaasihinnad on läbi lae. Need kõik on head uudised - juhul, kui sa oled Anne Lauvergeon.”

Nii kirjutas aasta tagasi üks Ameerika uudistekanal.

Anne Lauvergeon, tuntud kui Aatomi-Anne, oli Prantsuse suurkorporatsiooni ja maailma suurima tuumareaktorite ehitaja Areva tegevjuht alates asutamisest 2001 aastal. Ta on avalikkusele tuntud, kui kõige kirglikum tuumaenergia pooldaja ja propageerija.

Aastal 2006 paigutas maailma tuntud äriajakiri Fortune ta Euroopas teisele kohale kõige võimsamate naiste edetabelis. Aastal 2009 tunnistas teine äriuudiste kanal, Forbes, ta 9ndaks powerful-womaniks maailmas.

Aatomi-Anne juhtimisel on Prantsusmaa saavutanud taseme, kus üle 75% elektrist tuleb tuumajaamadest.

“Te ei saa mind vallandada. Ma olen Prantsusmaa ikoon.” on ta ülbitsenud ministritega.

OTSESIHTIMISEGA: Suure tuumakahuri järgi nime saanud naine on muuhulgas “tulistanud” ka sellise killu, nagu “Sama kvalifikatsiooni korral, kui peame (töötajat) valima, siis sorri, me valime naise või midagi muud, aga mitte valge mehe.” Irw, seda ütles ta prantsuse uudistekanalile France 2, kutsudes esile pahameele nii mõnegi poliitiku poolt. Gotta enjoy the little things:))

Aatomi-Anne tõrjus kirglike kõnedega kahtlusi tuumajaamade ohtlikkuse kohta, rääkides kolmanda põlve reaktoritest ja samastades tuumaenergiat rohelise energiaga - see ei paiska atmosfääri võrreldes kivisöe, nafta ja gaasiga peaaegu üldse midagi kahjulikku. Jäätmed käideldakse läbi või ladustatakse turvaliselt. Tuumaenergia on roheline!

Ühe dokumentaalfilmi järgi ei ole Prantsusmaal enam sellist kohta, kus 500 km raadiuses ei oleks tuumajaama. Prantsusmaa on edukas tuumariik. Euroopa odavaima elektrienergiaga riik. Aga...

Needsamad dokumentaalfilmi ajakirjanikud tegid eksperimendi - rentisid helikopteri ja lendasid sellega ühe tuumajaama lähedusse, oodates hoiatussignaalide, keeldude, hävituslennukite ilmumist - mitte midagi ei juhtunud! Rahu ja vaikus. Nad lendasid oma kopteriga vabalt praktiliselt jaama sisse.

Ai-ai Anne! Enesekindlus on see, mis tugevad hävitab.

Su kavatsused olid õilsad, sa olid tugev, haritud ja tark, sa olid alistanud looduse. Pannud universumi superjõu enda katseklaasi kinni ja tundsid, nagu paljud teised enne sind, suurt erutust, hoides käes pudelit, milles vangistatud džinn, kes täidab kõik sinu käsud.

Kuid džinn pääses Fukushimas pudelist ja näitas, kelle käes on tegelikult võim.

Või oli džinn hoopis sinu enda sees Anne? Sosistades sulle, et oled kõikvõimas, üle pisikestest poliitikutest, kiilaspea ja rasvamaoga vanameestest.

Võibolla oleksid sa Fukushima üle elanud, samuti nagu mitu eelnevat möödalaskmist, kuid jättes tähelepanuta väikesed, ahned, salakavalad kodanlased astusid sa jõu vastu, mis võib tunduda tühine, kuid on tegelikult hävitav - kodanlik karjamoraal.

2011 juunist Anne Lauvergeon enam Areva tegevjuht ei ole.

"Me lähme rukist lõikama..."

2012-04-11T02:15:00.000+03:00

Taxi Driveri hiljutises loos Kajakad toodud point (ja video) tuletasid jällegi meelde, et toidu tootmine maailmas peaks ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni prognoosi järgi kasvama lähima 40 aasta jooksul 70%! (Selleks ajaks saab inimesi olema 2,3 miljardi võrra rohkem ja ka nende "elukvaliteet" on tunduvalt paremaks muutunud ehk siis vajatakse rohkem liha ja sellest tulenevalt vilja, millega loomi toita ja sellest tulenevalt rohkem põllutöömasinaid, tööstust, transporti jne.)

40 aasta jooksul 70%!!!

Nii et, käärime käised üles ja...

Me lähme relvapoodi šoppama,

ja okastraati köitma.

Kas, armas sõber, tahad sa

ka meie seltsi heita?

Rindejoonte mitmkesisust saab muidugi olema raske isegi ette kujutada.

Kindlasti - riigid omavahel.
Energia ja võimu säilitamise nimel. USA, Venemaa, Euroopa ja Hiina on suurimad jõud, kuigi Euroopat füüsilises mõttes jõuks nimetada on tänapäeval vist ikka naeruväärne. Euroopa saab pigem USA selja taha hoidma nagu vana ja hädaldav naine - süüa tahab saada, aga vastutuse söögi tapmise eest jätab teistele ning jutustab rahust ja humaansusest, ise samal ajal teistelt jõuga ära võetud palasid oma kollaste hammasega järades. Ilma USAta (ja Venemaa ohuta) oleks Euroopa tagasi 30 aastase sõja killustunud olukorras. Muidugi on nende suurjõudude vahelist otsest taktikalist lahingutegevust raske silme ette manada. (Ka meie blogi esimesele küsitlusele MILLINE STSENAARIUM ON SINU ARVATES MAAILMAS JÄRGMISENA KÕIGE TÕENÄOLISEM? vastanute hulgas polnud mitte kedagi, kes üldist, füüsilist maailmasõda oleks variandina valinud.) Kuid samasugune pikaldane, ratsukäikudega strateegia, mis siiani on käinud, ei saa jääda püsima.

Teiseks kujuteldavaks rindejooneks saab muidugi - rahvad omavahel.
Maailmas on 3 suuremat-tugevamat eristuvat inimgruppi - moslemid (ca 1,3 miljardit), valged (USA-Euroopa-Venemaa - ca 0,9 miljardit) ja Hiinlased (ca 1,4 miljardit). Kreeka piir ja vahemeri on tulipunktid, kus okastraati vast kõige enam vaja. Hiinlaste eeliseks on diktatuur - neil on võimalik ette valmistuda ja rohkem kontrollida. Kõige halvem saab selles mõttes olema just jällegi Euroopal, sest, nagu üks analüütik ütles - "...kui USAl, Venemaal ja Hiinal on tõenäoliselt laua alla peidetud mingi "worst case scenario - backup plan", siis Euroopa (praegu) lihtsalt istub ja loodab, et "ehk läheb kõik ikkagi hästi..." (Ka meie blogi esimesele küsitlusele vastanutest veerand arvasid, et midagi ei juhtu).

Kolmas rinne saab olema ülemaailmne - rikkad vs vaesed.
Kodutuks ja töötuks jäänute mass praegu järjest kasvab. Kuid veelgi suurem oht, kui praegused töötud, on minu arust just madalapalgalised, sest nemad, lisaks sellele, et neil raha ja süüa ei ole, peavad veel ka rasket tööd tegema ja pidevas hirmus elama - äkki kaob ka seegi mõttetu sissetulek. Nende sipelgate pidev väsimus, stress ja meeleheide leiab endale lõpuks väljapääsu - viha valatakse, nagu ka ajalugu näitab, rikastele - firmadele ja omanikele. (Ka meie blogi küsitlusele vastanutest kõige rohkem - 52%, arvasid, et just rikkad vs vaesed konflikt on järgmisena kõige tõenäolisem.)

Neljas rinne - üks kõigi ja kõik ühe vastu!
Lapsed pensionäride, naabrid naabrite, linnainimesed maainimeste (40 aasta pärast elab linnades juba ca 70% inimestest, praegu veel ca 50%), naised meeste, teadlased röövlite, jne vastu. Kõige halvem saab sellel rindel muidugi olema pensionäridel ehk siis neil inimestel, kes praegu on ca 40-60 aasta vanused. Õuduste ja anarhia ajastuks on nad juba ca 60-80 aastased. Jõudu enam ei ole, pensioni ei maksta üheski riigis ja lastel on valida - kas tassida kasutuid vanemaid kaasa ja toita neid enda laste arvelt, seades perekonna surmaohtu, sest vanad ju aeglustavad põgenemist ning võidelda nagunii ei jõua, või parem on nad jätta lihtsalt kuhugi tee äärde ning päästa ennast ja oma lapsed.

Me lähme ilma rändama,

ja turvapaika leidma?...

Kui praegu saavad inimesed mingis riigis vallanduva konflikti puhul põgeneda rahulikuma naaberriigi suunas, siis Suure Jama alates, seda enam nii lihtsalt teha ei saa. Selleks ajaks on ka Rootsi ja muud “tolerantsed” riigid kaineks saanud ning Eestlasi võtaks seekord piiril vastu automaaturite rivi.

Kuhu võiks põgeneda? Millised paigad maailmas saavad põgenikele sihtpunktiks? Võibolla Kanada suured metsad? Siber?
Või saavad need suured tühjad alad just kõige jõhkramate võitluste tannermaaks - esimesed kohalejõudnud kindlustavad end ja asuvad juurdetulijaid jõudsalt tagasi tõrjuma?

Kas turvalisem saab olema linnades (mingisugune riigi võimustruktuuride kontroll kindlasti säilib ja võibolla on “karja keskel” kergem kiskjatele märkamatuks jääda?) või on turvalisem maal (kohalike halastamatu “viimse veretilgani” vastupanu väljastpoolt tulijatele)?

Kui prohvet Mad neile küsimustele vastust teaks, siis oleks ta juba teel:))

Me lähme põldu raadama,

et sõjaväge toita...

Tegelikult - no miks peab see nii traagiline olema? Isegi, kui meilt päevapealt võtta elekter, nafta ja põrandaküte peaksime me ju ikkagi suht kiiresti olema võimelised kaevama aiamaad, kasvatama põhitoitu, ümber töötlema vanu riideid-ehitusmaterjale, ehitama maju väiksemateks, puiduküttele jne.

No krt, kui praegu läheks üks perekond metsa elama, siis oleks neil täitsa vabalt juba paari aastaga välja ehitatud toimimisvõimeline majandus. Tuhanded on niimoodi teinud. Miks see ei peaks õnnestuma?

Võikski õnnestuda, kui poleks üht väga-väga suurt probleemi - meie kiskjalik loomus. Ja ärge kobisege pereemad-patsifistid! Te olete täpselt samasugused (või hullemad veel) kiskjad nagu ükskõik kes teine. MINA! MINA! MULLE!

Raiskamises, lagastamises ja ressursside viimseni ärakulutamises on “head” inimesed veelgi rohkem süüdi, kui korporatsioonid ja ahned poliitikud. Sest just “toredate inimeste” mugavuse, laiskuse ja lõbujanu tõttu saavadki üldse olemas olla korporatsioonid ja poliitikud.

Kuid ärge nüüd valesti aru saage jumalapärast! See pole rünnak teie vastu, keskklass. Mina ei ole roheline! Ma ei püüa teile rääkida, et lõpetaksite autodega sõitmise ja losside kütmise. Mulle meeldib see ühiskond, mis tulemas. Näen seal lõpuks oma kauaunistatud eneseteostust.

Seepärast - edu teile töös ja äris! Ostke veelgi paremad autod ja suuremad korterid. Käige reisidel ning grillige liha! Te olete selle, mis tulemas, ausalt välja teeninud!

Mina otsin ja sina otsid,

mis puutuks meile silma,

mina leidsin ja sina leidsid,

kes hooletu, jääb ilma...

Maupassant, traksidega kassid ja Musta Mantliga Mees.

2012-04-10T05:25:00.001+03:00

Raamaturiiul. Bussini on aega. Lähen maakoju, et vaadata üle mesitarud ja ehk koristada hoovipealt ümber kukkunud kuusk. Kaks tundi ja kakskümmend minutit. Võtan raamatu lugeda. Mida Mad ütles olevat huvitava raamatu mul siin riiulis? No näed siis, vedeleb seal tooil. Ei. Silmad raamatureale ja esimesena hakkab silma Maupassant. Deja Vu. Mõned päevad tagasi kui ta minult oli küsinud: sa Maupassanti oled lugenud? Ei, ei ole. Mad rääkis loo Rasvarullist.

Väga hea. Saan eemale teise reaalsusse. Eemale oma rumalatest mõtetest oma väsinud peas.

See raamat on aastast 1989 ja keegi pole seda veel lugenud, lehed on pisut praagid ja lahtilõikamata. Loen ja viibin teisal. Bussisõit maale ja järgmine päev tagasi linna. Bussijaamas maha astudes tunnen vajadust läbi linna kõndida, et kõike endast läbi lasta.

Jõuan Balta. Astun läbi ühest poest siis edasi. Läbi rongijaama minnes märkan perroonil üht naist kassiga. Halli värvi kass, traksid seljas ja rihm perenaise käes. Istub seal ja tema inimene ootab kuni kiisu valmis edasi liikuma. Ma ei näe kuigi tihti selliseid traksidega kasse. Millal viimati, kus? Lapsepõlves, oma linnas. Väga ammu. Seal oli vist üks võõramaa mees kentsaka nimega kassiga või oli see selle mehe nimi. Mis nimi?

---

Seal uue tänava esimesena valminud kortermajas elas üks kummaline mees, keda me igapäev kassiga jalutamas nägime. Kassil olid seljas traksid ja rihmapidi liikus ta nagu koer. Ainult pisut teistmoodi, kassilikult aeglaselt astudes ning seismajäädes ja ümbrust jälgides. Tema peremehe nägu oli alati naeratav ja õnnelik. Kuipalju on selliseid rihmaotsas kasse ja nende peremehi? Mina küll polnud mujal näinud. Kord me istusime ta siiami tõugu kassi ümber ja silitasime teda ning tegime ka mehega juttu, küsides kassi nime. Selle üheainsa sõna ta lausus. Ma enam ei suuda meenutada. Rohkem see mees ei rääkinud. Ta oli vist teisest rahvusest või ta ei suutnud kõnelda, ei tea. Ainult naeratas. Olemas ta oli. Olime ka meie- lapsed. Kihutades jalgratastel, joostes, üksteist hõigates ja taga ajades. Ümberringi valmisid korrusmajad, ehitati teid ja lükati buldooseriga ümber vanad tühjad talud. Linn kerkis ja saabusid uued inimesed. Teised lapsed, kellega alustada lahinguid, algatada kaklusi, uhkustada, hoobelda ja saada sõbraks.

Päike oli loojumas. Istusin mäeall uue tänava alguses. Seal üleval on minu maja ja kolmas korrus. Olin väsinud, päev oli teguderohke. Kas ema teeb täna borsisuppi? Lootsin, et lisab sinna ka vorstitükke. Kas täna tuleb Ridariäss või homme? Loodan, et täna.

Uus asfalt ja kõnniteekivid, ühed kivid siin reas on katki. Mu isa tagurdas oma uue kasskuuekümnekuuega neile otsa. Tõusen, et koju minna. Mööda tänavat õhtupäikeses tuleb vastu kassiga mees, kuid .. Ta kannab kassi oma kätel, see ei liiguta. Surnud. Mööda mehe põski voolavad alla pisarad, pilk ette suunatult liigub ta minust mööda.

Veel mõne korra nägin seda kummalist teisest rahvusest meest ja seejärel enam mitte.

Maupassantilikult oleks see lugu lõppenud selle mehe surmaga. Võibolla lõppeski.

Ma ju ei tea, miks teda enam polnud. Võibolla ei osanud ma teda enam märgata. Võibolla muutus ta üheks nendest inimestest, kes tulid pärast tööd koju oma kortermajade tubadesse, lülitasid sisse televiisori, valmistasid süüa, lugesid raamatuid, ajakirju ja uinusid, et jälle uuel hommikul tõusta ning seda päeva korrata. Mis põhjust oleks tal olnud toast välja astuda? Mille või kellepärast?

Polnud enam traksidega kassi ja naeratavat meest. Meie jooksime edasi mööda ehitusplatse ja peagi valmivaid uusi hooneid. Varjusime luuremängudel vanadesse hüljatud majadesse, narrisime joodikuid, sõitsime jalgratastel ega vaevanud omi noori ja vabasi südameid mingisuguse totra maailmavaluga. Õhtul kui loojus päike, läksime koju saades riielda emadelt ja möhatuse teleka ees istuvatelt isadelt. Saime õhtusöögi ja meie silmad sulgusid teleri ees jälgides Micael Knighti või MacCayveri erilisi elusi ning meil oli, millest järgmine päev rääkida. Meie elud olid seda imelisemad, mida suuremad elust olid meie kangelased.

---

Ikkagi tulid minu pähe mu oma rumalad mõtted, millede eest tahtsin varjuda teise reaalsusse.

Olid süttinud tänavalaternad. Pöörasin pilgu seljataha, seal ta oli- Musta Mantliga Mees. Astusin sammu, astus temagi. Mööduvate autotulede valgusvihkudes hüppas ta vasakule-paremale pendeldades. Liikusime Kristiine linnaosa poole.

Jõudsin koju. Ahjud olid kaks päeva kütmata. Maupassanti novellid jäävad ootama järgmist bussisõitu.

Miks jobud mehed unistavad tugevatest naistest

2012-04-09T02:15:00.000+03:00

Kindlasti olete märganud seda fantaasiamaailma paradoksi - tapja-naiste filme vahivad ilaste nägudega mitte just eriti tapja-tüüpi mehed.

Alfa-isastele sa Tomb Riderit juba nii kergesti maha ei müü. Kuigi võiks ju arvata, et mida tugevam mees, seda kõrgemale on seatud ka tema nõudmised naiste suhtes, kuid tegelikult on vastupidi - macho-meeste käevangus (ja fantaasiates, garaažiseintel) võib näha hoopis suurte rindade ja kontsadega abituid bimbosid.

Dr Mad on jõudnud teemat analüüsides huvitavate järeldusteni.

Patsientidele meeldivad tugevad fantaasia-naised, sest:

1. Fantaasia-naine ei jää kunagi rasedaks. Ei ole karta, et su juhtmeid, plaadi- ja DVD kogusid tuleks käperdama ja lõhkuma mingi roomav, pisike, tatine tegelane. Ei pea sa minema regulaarsele tööle, vara ärkama ega korterit koristama. Fantaasia-naine on enamasti trennis või päästab maailma või teenib suurt pappi. Sina saad rahulikult magada.

2. Fantaasia-naisele pole vaja oma viimaste kopikate eest välja teha - tal ju palju raha Šveitsi salakontol või maasse kaevatud. Pigem teeb tema välja. Võibolla avab sulle koguni piiramatu õlle-krediidi kusagil Levist Väljas või Undergroundis.

3. Fantaasia-naine tuleb ja annab lõuga su ülemusele, kes sind jälle kiusama on hakanud ja tähtaegadest kinnipidamist nõuab. Ja öises linnas võid nüüd samuti julgelt koperdada.

See psühhiaatriline uurimus sisaldab ka mõningaid näiteid patsient Maxi haigusloost, mis allpool toodud. (Klikka linke pildi all, et näha videoklippe)

Red Sonja
Esimene selletaoline film, mis tänu isehakanud elektroonikute poolt televiisorisse installeeritud “soome plokile”, läbi raudse eesriide Põhja-Eestis elavate inimeste Nõukogude kodudesse kätte tuli. Ümmarguste silmadega, tardunult, vaatasime meie, poisikesed, kahekäemõõkadega ringi ratsutavaid naisi. Vau! Vau! VAU!!! Sonja ja kuninganna Gedreni võitlus filmi lõpus oli selle aja tippsaavutus. Enneolematu! Vapustavalt originaalne! (NB! Musamikseri puldi taga Ennio Morricone.) Pärast filmi õue valgudes, ei osanud kogu see 10-12 aastaste poisikeste mass oma energiaga midagi peale hakata. Möla kestis pimedani, kuni vanemad meid lõpuks füüsilise jõuga tuppa vedasid ja voodisse surusid. Aga ega me uinunud - energiat oli liiga palju. Vahtisime kiiskavate silmadega lakke ja mõtlesime: “Äge, äge! Miks küll selliseid filme rohkem ei tehta?”

Yukari Oshima
Hiinlased olid selliseid filme, kus naised “kickivad ja killivad”, muidugi juba palju varem tegema hakanud. Ja oh seda rõõmu, kui 80ndate lõpus jõudsid pärale esimesed, jubeda venekeelse pealelugemisega, VIDEOKASSETID! Assa raisk! Algul oli alevi peale üks makk ja filme näidati sellelt nagu kinos - kasseeriti raha ja 30-40 inimest jõllitasid kitsas ruumis hüpnotiseeritult pisikest televiisoriekraani. Maal oli peale mõnda sellist videovaatamist bussijaama ümbrus või kutsekooli esine puhevil biitsepsitega noori mehi täis. Parem mine ringiga mööda.

Aliens
Kui videomakid ja satelliiditaldrikud juba enamuse “rikasteni” olid jõudnud, siis jõudis kohale ka tõeline maiuspala. Tervelt 4 automaate vabalt käsitsevat naist ühes filmis! No mine või lolliks. Laigulised riided, püstolid vööl, arvutid-skännerid, kergekuulipildujad, grenade-launcherid. Ripley viimast liftiga allasõitu kirjeldati lihtinimestele, kellel rikkaid, satelliiti või videomakki omavaid tuttavaid polnud, lõpmatuseni.

Linda Hamilton
Postrid, postrid, postrid. Sellest ajast on võimatu mõelda ilma postriteta, mis katsid tubasid maast laeni. Tuttaval tüdrukul olid isegi köögi seinad kaetud postritega ja Linda Hamilton oli pühak, kes sümboliseeris naiste suutlikkust, vabadust ja seksapiilsust.

The Long Kiss Goodnight
Amneesia on läbi aegade kirjanikke-režisööre paelunud - dramaatilised üleminekud saab lihtsa võttega karmiks ajada. Kui aga amneesia on tabanud super-hüper kaklemis- ja tulistamisoskustega USA valitsuse heaks töötavat naispalgamõrtsukat, siis uh-uh-huu! Sky’s the limit. Peaosas Geena Davis.

Callisto
Hudson Leicki kehastatavat Callistot (seriaalid Xena ja Hercules) võib küll täie kindlusega kogu kinematograafia ajaloo kõigi naispshühhopaatide kuningannaks nimetada. Inimkonna ja inimeste suhtes põlglikke tsitaate puistatakse nagu varrukast ning piirid pannakse tõsiselt proovile - uhkes üksinduses kõnnib ringi naine, kes keeldub allumast nii jumalatele kui inimestele, kes ei tahagi lapsi, kes ei tahagi kodu, kes ei joo alkoholi ning ei hooli varandusest. No nii ikka ei saa, tuleb ülevalt poolt stsenaristidele surve ja Callisto saab surma. Kuid pärast fännide meeletut kisa, mis siis järgneb, on produtsendid sunnitud Callistot korduvalt uuesti ellu äratama. Such a pretty day for a blood bath.

Crouching Tiger Hidden Dragon
Zhang Ziyi ja Michelle Yeoh näitavad, kuidas seda teha tuleb - nii, et oleks ilus.

Miho
“She guides my glance upwards to the pixie person on the roof's edge. Deadly little Miho.”
Sin Citys võitlevad halvad koos veel halvematega kõige halvemate vastu. Kes videolõiku vaatab, näeb muidugi kohe, et Tarantino ja Rodriquezi kõrvad paistavad.

Kristanna Loken
Seksikamat viisi suremiseks, kui “skandinaavialikult külma” blondiini käe läbi, on vist raske välja mõelda. Ameerika näitlejanna, kuid juured tunduvad tal välimuse järgi olema pigem kusagil Norra kaljude vahel.

Jessica Sanders
Meis kõigis on peidus teine mina. Tugev, halastamatu, tõhus. Ali Larteri kehastatav lõhestunud iskiksus Niki/Jessica seriaalis Heroes annab Jack/Tyler duole Kaklusklubist silmad vabalt ette. Väike jooseptootsilik nõuanne produtsentidele - saia sisse võiks rosinaid panna ikka nii, et mustab - muidu aja teisi noaotsaga taga nigu narr. Oleks võinud kõik selle ülejäänud craudi välja jätta ja kogu seriaali puhtalt Larteri-pliksi peale üles ehitada. Jube tüütu on kerida ja neid Jessica kätšikohti otsida.

Angelina Jolie
Sõnad on vist üleliigsed. Suurte... eee... silmadega tüdruk on meile kinkinud
Tomb Rideri, Mrs Smithi ja agent Salti. Aitäh Angelina!

Sucker Punch
Jällegi paralleelmaailmade teema. (Südames oleme kõik skisofreenikud.) Ja väga andekas võte režisööri poolt, et saada vabadus filmida selliseid stseene nagu ise tahad, nagu oled poisikesena unistanud. Ei ole vaja järgida igasugu tüütuid gravitatsiooni, energia jäävuse, kehade vastumõju jm seadusi. Rääkimata loogikast või tõenäosusteooriast. FREEDOM! See kõik on lihtsalt äge!

Hanna
Mis saab olla veel parem, kui võitluskunste valdav, relvastatud, eriväljaõppe saanud spy-woman? Õige! Võitluskunste valdavast, relvastatud, eriväljaõppe saanud spy-womanist saab parem olla ainult võitluskunste valdav, relvastatud, eriväljaõppe saanud spy-girl.

Haywire
Gina Carano, kes on tunnustatud Mixed Martial Arts (MMA) võitleja ja oma kategoorias maailmas kolmandal kohal, teeb selles filmis action-stseenid kõik ise, kaskadööride abi kasutamata. You go girl!

Noh, vaatasid läbi? Tahaksid Kristanna Lokenit oma kondiste nohikukätega emmata? Gina Caranot pitsabaari koolat luristama kutsuda? Ali Larteriga World of Warcrafti mängida?

Ära muretse - see kõik on täiesti võimalik. On vaja ainult endasse uskuda. Uskuda, et oled seda väärt.

Ja võtta vot neid tablette, mida dr Mad sulle kohe välja kirjutab. Loputa need alla 2 liitri lauaviinaga. Ja võimatu muutub võimalikuks.

UFOd on päriselt olemas!

2012-04-06T13:13:00.000+03:00

Sõites jalgrattaga Põhja-Eestis, nägin ma neid - UFOsid.

Olin vändanud mööda looklevat teed räämas aedlinnakute vahel - võsa, väikesed lagunevad majad, kraavid, raudtee, mäkketõus - kui äkki - seal see oli!

Tardusin paigale. Kuigi pole varem sellist kogemust olnud, teadsin kohe - UFOd!

Kas pöörata tagasi? Tee läheb sealt lähedalt mööda ju. Mine tea, kas tohin nii lähedale sõita?

Et aga väga vastik ja külm tuul puhub selja tagant, siis teen ümberpööramise asemel hulljulge otsuse ja sõidan lähemale.

Ei olegi tõkkepuid!?! Natuke hirmus hakkab. Meelde tuleb “Väljasõit rohelusse” ja stalkerid. Seda enam, et kedagi pole näha. Kõik on rahulik. Nüüd oleks viimane aeg ümber pöörata ja elu eest vändata...

Kuid mingi sisemise tõuke ajendil keeran hoopis sisse ning hakkan ettevaatlikult mööda majade rivi edasi sõitma, valmis koheselt põgenema. Ei midagi. Ei signaale, häirekelli. Ei laserkiiri mu määrdunud jopel, minu suunas jooksvaid turvamehi ega väljakargavaid rotveilereid! Rahu ja vaikus.

Julgemaks muutudes haaran kaamera:

STRATEEGILINE PLANEERING: Võõral siia majade vahele asja ei ole. Otsekui bastionid, kaitsevad välisringil olevad majad “tsooni” juhuslike rändajate eest.

KÕIGILE TEENETE JÄRGI: Suuremad UFOd elavad suuremates...

… väiksemad väiksemates majades (ja hüppavad batuudil - nii armas:))

VÕRDSUS JA VENDLUS: Keegi ei ole kellestki parem. Kõigil on põrandaküte, kamin, veranda, iluaed, saun ja kodukino.

TÄISA NAGU MEIEGI: Mõned UFOd on ostnud autod. Vist selleks et meid petta - nalja teha?. Sest enamusel neist ei paista autosid olevat... Ai, kuidas ma nii loll võisin olla! Teiste UFOde autod on ju majades sees! Soojas ja hästi hoitud. UFOd hoolivad oma sõpradest.

KINDLUS KINDLUSES: Ümbritsevate majade turvalises rõngas on väikeste UFOde mänguväljak. Kiusaja-Kaupo ja Rusika-Raido siia kunagi ei tule. Sest nad torkaks siin kohe silma, nagu porikärbsed roosal mannavahutaldrikul. Julgen oma “tavalise jalgrattaga" siit mööda sõita ainult selle tõttu, et kedagi väljas parasjagu pole.

OBLAKA! BELO-GRIVÕJE LOŠADKI... : Igavesti sinine taevas, päike, soojus ja rahu - sellised on tunded, mis valdavad mind siit läbi sõites.

Uhh... ja olengi “tsoonist” väljas. Tagasi meie maailmas. Kuid midagi on nüüd nagu teistmoodi. Ma ei saagi kohe aru, mis see on. Kui äkki...? Tulevad meelde kõik need filmid, kus aeg on samal ajal sajandeid edasi läinud nende jaoks, kes ilusas (unistuste) UFO-maailmas enda arvates vaid mõned minutid veetsid.

Äkki taipan - TUUL! Jälle puhub külm ja tugev tuul! Alles nüüd saan aru, et “tsooni” sees tuult ei olnud. Ei olnud läbilõikavat külma, ega liiklusemüra. Oli päike ja rahu ja õnnetunne.

Väntan vastutuult ennast vaevaliselt eemale. Tundub, nagu tahaks tuul mind sinna tagasi puhuda. Või tõmmatakse mind sealtpoolt tagasi?

Ega ma tegelikult vastu punnima ei hakkakski. Tahaks sinna tagasi. Tahaks hüüda:

UFOd, UFOd - VÕTKE MIND KAASA! VÕTKE MIND ENDA JUURDE! MA EI TAHA SIIN OLLA! SIIN ON NII KÜLM! VÕTKE MIND ENDA ILUSASSE MAAILMA - SOOJUSE JA PÄIKESE SISSE!

Määdmäkslaste piibel ennustab - 3 tulevikuvarianti

2012-04-05T09:07:00.000+03:00

Seda, mis meiega tõenäoliselt nüüd varsti juhtuma hakkab, saab lugeda naftatipu piiblist.*

Kolm võimalikku stsenaariumit, mida see Raamat ennustab on sellised (panin originaalteksti lihtsamasse, inimlikumasse keelde):

Variant 1: inertia makes world go round

Mitte midagi ette ei võeta. Inimkond lihtsalt istub käed rüpes ja loodab et "minuga isiklikult midagi ei juhtu" ja vaidleb selle üle, kellel on rohkem õigust toetusi saada ja keegi ei loobu ühestki mugavusest ning "rong" kihutab samal ajal täie hooga edasi, kuni ühel hetkel käibki kohutav pauk, mis on paratamatult vältimatu.

Variant 2: parem hilja, kui mitte kunagi

Maailmas algatatakse leevendusprogramm, kuid kõigest 10 aastat enne naftatipu tegelikku saabumist. Tohutute pingutuste abil (nii valitsused kui inimesed) suudetakse kriis ületada ja uut tüüpi ühiskonda jõuda. Kuid periood saab olema väga ränk - pidevad mässud, streigid, pankrotilained, toidupuudus jne. Meeletult karmi (sõjalise) distsipliiniga suudetakse Suurt Sõda siiski vältida. Enamus jääb oma "varandusest" ilma praktiliselt üleöö ja mitte vabatahtlikult, kuid säilitab siiski elu ja inimõigused.

Variant 3: utopistid ei ole veel surnud
Kogu inimkond hakkab Peak Oiliga väga tõsiselt tegelema "juba" 20 aastat enne tipu saabumist. Enamus (riikide, inimeste) ressursse suunatakse uute energiageneraatorite (tuuma-, hüdro-, tuule- ) parkide ehitamiseks. Samaaegselt toimub ka järk-järguline kasinusprogrammi elluviimine - inimesed loobuvad autodest, suurtest majadest, soojamaareisidest. Nad planeerivad hoolikalt seda, kui palju nad lapsi saavad. Vanad inimesed nõuavad endi pensionite vähendamist ja pensioniea tõstmist. Paljud inimesed suunduvad tagasi põllutööle. Ärimehed kelgivad omavahel, kes loodustsäästlikumalt toota suudab ja põlastavad neid, kes kasumit teenivad. Poliitikud lähevad elama kasarmutesse ja demonstreerivad uhkelt paljast põrandat, millel nad magavad ja kapsasuppi, mida söövad. Emad hakkavad uhkustama oma laste kvaliteedi- mitte kvantiteediga. Kõik rohutirtsud, kes siiani teiste poolt toidetud - ajakirjanikud, ametnikud, konsultandid, "spetsialistid", hakkavad reaalselt tööle. Üleminek saab olema valutu ja kommunismi ehitamise vaimus - lauldes kõik tööle nüüd...

Vot sellised ongi kolm võimalikku stsenaariumit, mida teadlased prognoosivad ja mille ma siia lihtsustatult kirja panin. Täpse kuupäeva osas lähevad tarkade arvamused küll väga lahku (on ennustatud Peak Oili saabumist nii 1995**, kui 2030 aastaks), kuid ühes asjas on nad kõik ühel meelel - naftatipp saabub kindlasti (või on juba käes).

- - -

Punkt. Panen arvuti sliipi, kotad jalga ja suundun putkasse räime ostma (70 senti = 500 g). Teel möödun perekonnast, kes parasjagu ennast kuhugile minema asutab - väljudes majast, tassivad nad erinevaid plastikust suuski-kelke-kiivreid, ema aitab trepist alla ronida väikestel tüdrukutel, riietatud ilusatesse erksavärvilistesse nailon- ja polüesterriietesse, isa laob koos pojaga suuri spordikotte vojageri.

Lähevad vist Lõuna-Eestisse suusatama. Nii nummi.

_______________
* Nii nimetatakse USA energeetikaministeeriumi 2005 aastal avaldatud raportit, mida selle peamise autori järgi ka Hirschi raportiks nimetatakse.

** peaprohvet ise!